mis mulle indialaste juures ei meeldi

Vahepeal on hulk aega mööda läinud ja kirjutamine on natuke unarusse jäänud. Püüan käesolevaga seda parandada ja natuke vinguda kohalike teemal :-)

Kõige rohkem häirib mind vast see, et puudub igasugune anonüümsus, nii öelda. Kui tänava peal käia, siis valdav osa rahvast vahib mind nagu mingit suurt valget ahvi. Mitte ei piilu uudishimulikult silmanurgast nagu põhjamaades/euroopas kombeks, vaid konkreetselt jõllitab. Ja kui pilgud juhtuvad kohtuma, siis ei ole neil mingit sellist tunnet, et peaks pilgu ära pöörama või nii. Oh ei, nad jõllitavad muudkui mõnuga edasi. Kui lisada siia veel see element, et tänavad on paksult rahvast täis, siis on ilmselge, et jõllitajaid jätkub kuhjaga iga nurga peal. Vähemalt meetrise isikliku ruumiga harjunud põhjamaalase jaoks on see ilmselgelt liig.

Kahtlustan, et see on suures osas tingitud sellest, et:

• ma olengi suur valge ahv :-) Ehk siis enamus kohalikke ulatuvad mulle vaevu lõua alla ja minu esivanemate hulgas on tumedanahaliste protsent kaduvväike. Mõni ime siis, et ma tänavapildis välja paistan - suur valge laik.
• ma käin korralikumalt riides kui enamik tänaval ringi patseerivaid kohalikke mehi. Mis teha, tulin siia tööle ja matkariided jäid maha.
• nende koloniaalse mineviku tõttu on neil n.ö. /valge-kompleks/ kõvasti nahavahel. Telekast tuleb ka praktiliselt iga reklaamipausi ajal ikka mõni nahavalgendaja reklaam.

Mitte, et Elinal palju kergem oleks. Ta on küll pisike, kuid valge naine tekitab veel suuremat elevust. Suurus tuleb kohati ilmselt siiski kasuks, sisendab kohalikele natuke aukartust :-)

Ja pidev tähelepanu on väsitav. Lõpptulemusena oleme loobunud kohalikega võitlemast ja liigume niipalju kui võimalik takso või isikliku autojuhiga.

some pictures from Kolkata

Taavi made some pictures and posted them in this MSN Space. There you can see pictures for typical Kolkata street - poverty, povetry and povetry once more.

I sure hope that other cities in India are more well off. In weekend we hope to explore some country-side, that should be different.

hullumeelne liiklus

Seoses esimese tööpäevaga oli põhjust täna autoga mööda linna ringi sõita. Õnneks ei pidanud ise juhtima. Mõned tähelepanekud:

• aktiivsema õigus - märke ja liikluseeskirju ei peeta oluliseks, tihti ei peeta ka valgusfoori punasest tulest kinni. Ainuke, kes liiklust natukenegi ohjeldada suudab on elav politseinik. Selle tulemusena on valgusfoorid suhteliselt harvad nähtused ja politseinikke näeb ristmikel tihedamini kui foore. Tööpuudus jälle väheneb :-)
• piiks-piiks - igal võimalikul juhul tuleb siin liikluses anda signaali. Seda nii kiirendamisel, ristmiku ületamisel, pööret tehes, rida vahetades kui ka kõigil ülejäänud juhtumitel. Selle tulemusena saadab igasugu liiklemist lakkamatu tuututamine. Ja reeglina siin suunatuld ei näidata, osadel autodel/bussidel ei ole suunatulesid üldse olemas. Välised tahavaatepeeglid on ka reeglina kas maha sõidetud, ise küljest kruvitud või on juba tehases paigaldamata jäetud. Vähemalt pidurituled on enamusel olemas ja ka töötavad :-)
• kui vähegi võimalik, siis istu autos taga - eesistudes tekkis mul korduvalt tahtmine roolist haarata, et mõne jalakäija elu päästa :-)

Kõike seda silmas pidades on päris meeldiv fakt see, et autojuhi koos autoga rentimine üheks päevaks maksab umbes 200-300 EEKu.

esimesed muljed indiast

Kliima on mõnus - astudes lennuki pealt maha on mõnus eestimaa suve tunne, temperatuur on umbes 25-28 kraadi, päike sirab ja õhuniiskus ei märjuta väga. Kohe hakkavad ka eksootilisemad elamused - kõik rahvas aetakse bussi, mis meenutab oma mehaanika ja viimistlustaseme poolest vanu "häid" nõuka-aegseid kolhoosibusse (me nimetasime neid hellitavalt "kurgikärudeks" :-)).
Aga tõeline üllatus saabub siis, kui buss peatub - oleme läbinud kõigest 50 meetrit. Selle maa oleks jala ilmselt kiiremini läbinud. Passikontroll on küllaltki valutu - minu ja Elina ametnik on sedavõrd kidakeelne, et ei õnnestu tema käest ühtegi sõna välja pigistada. Bürokraatia on neil aga tasemel - selleks, et meid riiki lasta paugutab mees oma templiga umbes kümme templit eri paberitele ja klammerdab ühe neist ka meile passi, otse viisa kõrvale. Vaatasin küll omajagu imestunud ja tsipa hukkamõistva pilguga seda Eesti Vabariigi passi rüvetamist, kuid noh, mis teha. Vähemalt on lootust, et väljasõidul see klammerdatud koletis eemaldatakse.
Hoolimata meie maalitud kujutluspiltidest saime oma pagasi kätte ilma suuremate viperdusteta - ei pidanudki meeleheitlikult üliagarate pakikandjatega võitlema. Ja juba võiski sammud seada lennujaama välisukse poole. Hmm, kuid midagi oleks nagu puudu? Ahjaa, kohalikud tugrikud on vahest suureks abiks. Jaamahoones on valuutavahetuskioske küll mitmeid, kuid mingi kummalise või vähem kummalise juhuse tahtel töötab neist ainult üks. Järjekord on umbes 15 inimest ja liigub teokiirusel.

Seoses järjekordadega tuleb meelde tähelepanek Londoni lennujaamast ja lennukist - indialaste teine rahvussport tundub olevat järjekorras seismine. Niipea kui avaneb võimalus moodustada järjekord, seda nad kindlasti ka teevad - näiteks Londoni lennujaama ootesaalis anti mingil hetkel natuke lootust, et kohe-kohe hakatakse lennukisse laskma. Selle peale võtsid enamus inimesi kohe järjekorda - ja seal nad siis seisid järgmised pool tundi, suletud uste taga. Teine kord oli lennukist väljumisega - sel puhul ütleb isegi mitte-indialaste närv kiiresti üles ja nad soovivad vähemalt veerand tundi vahekäigus seista - kuid indialased olid minu meelest eriti innukad selles osas. Ja hetkel viimane kogemus oli selles bussis, mis meid 50 meetrit sõidutas. Seal tuli selgelt esile veel üks indialaste totter omadus, mis eelpoolmainitud järjekorralembust mõnuga täiendab - omadus bussi jõudes kohe seisma jääda ukse juurde, blokeerides kõigi ülejäänute sissepääsu. Selle tulemusena tekib muidugi jälle üks mõnus järjekord :-)

Ja mis puutub indialaste esimesse rahvussporti, siis see on loomulikult kriket. Seda illustreerib väga ilmekalt see, et umbes 60'st hotellis nähtavast telekanalist on umbes 15 pühendatud just sellele vahvale spordialale. Ja kriketit ilmestab vana hea prantsuse ütlemine: "Prantslased arvavad, et elu on mäng - inglased arvavad, et kriket on mäng" :-)

See selleks, loobume üsna pea järjekorras seismisest ja läheme selle riski peale välja, et hotelli bronnis kirjas olnud /airport pick-up included/ vastab tõele. Mäng vääris küünlaid ja õues ootas meid vahva tahmakarva sell koos meie nimedega. Sel ajal kui mees läks parklast autot tooma asub meid ründama üks paljasvarbuline väike laps, eesmärgiga meie käest kätte saada mõni rahatäht. Peale meie hoolsaid selgitusi teemal /meil ei ole sularaha/ lausub too, et tal suva, võõramaa raha sobib ka. Lappame taskud läbi ja ei suuda leida ainumastki kodumaa pangatähte. Väikemees ei jäta jonni - midagi peaks meil siiski olema. Kahjuks oleme me siiski piisavalt jäärapäised ja väsinud, et ei jaksa temaga vaielda ja ütleme talle viisakalt, et meie oleme tema jaoks paras ajaraisk - otsigu omale natuke varakamad "kunded". Põnni see jätkuvalt ei heiduta ja nüüd rakendab meie pihta oma varuplaani - lihtsalt vaatab oma suurte pruunide silmadega otsa - no ausõna, kui oleks midagi anda, siis annaks. Õnneks on sel ajal juba saabunud ka meie auto ja me põgeneme autosse. Hoolimata sellest, et ta meie käest midagi ei saanud on poss väga lahke - avab autouksi ja ei ole üldse väga löödud sellest, et ta sedapuhku kahjumiga äri tegi. Hea meelega oleks talle midagi andnud.

Autosse ronides avastab Taavi kõigi üllatuseks, et ta on sattunud juhi kohale - kuna India on endine Inglise koloonia, siis on ka liiklus vasakpoolne ja autodel roolid valel pool. Kiire vangerdus ja sõit võib alata.

Tähelepanekud teelt hotelli:

• lehmad on kõikjal - ikkagi pühad loomad. Ja kohati võib neid tabada prügi söömast.
• prügi on kõikjal - ilmselt kolkata siiski väärib tiitlit /maailma kõige räpasem linn/
• liiklus on hullumeelne - kõik signaalitavad vahetpidamata, kõikidesse autodesse on sisse topitud kahekordne lubatud inimeste arv, maniakid mopeedidel, ülimalt roostes rikshad...
• elu keeb... - inimesed pesevad tee ääres pesu, motoristid rahuldavad oma loodusega ühinemise vajadust otse tee ääres...
• ...ja loodus rõkkab - hommikul üles ärgates on selline tunne, nagu elaks mõne loomaaia troopikamajas. Eriti suur on kontrast võrreldes Araabia poolsaare kõrberiikidega - seal nad küll püüavad naftarahade ja veepumpade abil omale loodust osta, kuid kliima teeb ikkagi oma töö ja lõpptulemus on ikka üsna pingutatud. Siin tuleb kõik loomulikult ja sulgedes silmad võib kujutleda, et oled osaline mõnes "Animal Planet"i dzhunglifilmis :-)

Lõpetuseks: meil on siin +27 kraadi sooja, Eestis on -4 ja lumi maas :-P

on the road again...

Time to turn the heat up on this blog again :-)

After serious visa issues we are finally departing for Kolkata/Calcutta (India) on Saturday.
As usual, we are flying through London - makes some real sense to fly all the way to London and then back, almost exactly the same way.

We'll be staying for 2-3 months there, so we'll have plenty of time to see if the rumours are true that Kolkata is the dirtiest city in the world. :-)


Stay tuned! ;-)

given enough eyeballs, all corruption is shallow?

The other day I came across the topic of corruption in governmental and other not-for-profit organizations. And I started thinking, if there could be a neat way to get rid of these issues the same way that peer review can get rid of computer bugs, also known as Linus's law - given enough eyeballs, all bugs are shallow.

I figured out that one possible way to achieve this would be to make all accounting data publicly available on the internet - this would open the door for peer review. There is always a problem of incompatible data formats, but this could be overcome by defining some simple, possibly XML-based, data format. The progress in defining an XML-based EDI format could possibly contribute here.

The next question would most probably be: who would be motivated to do this peer-review? I can imagine several possible parties:

• concerned citizens, in the case of governmental organizations
• students, in all possible cases - the universities/colleges very often give assignments in the form of "case studies", this could be turned into "go and find some fraud" assignments
• audit companies that are paid to do the audit - the audit results should also be published online so everyone can see for themselves that the audit was thorough

Also, sooner or later would some hacker with economics background write a tool to find the most obvious "fishy" spots.

But how should we kickstart this process? I bet no corrupt politican wants to have this kind of peer-review. That will be up to the non-corrupt officials to decide.

UPDATE: 7 years later (2012) and we have some progress on making this idea a reality (as part of OpenData movement, see also opendata.ee). Riigipilv.ee publishes all accounting data of Estonian municipal governments.

United Arab Emirates - Abu Dhabi

Last four weeks we have spent in Abu Dhabi with Elina. I've been setting up some LBS systems for the local mobile operator and Elina has been making my stay more bearable. ;-)
The operator is also presenting our services on GITEX, the local IT and communications exhibition, here is a small article about that.

Now our stay is nearing the end and we will be coming back on Thu. Hopefully on the plane I will have some time to write up some stories about our stay here. Unfortunately in Estonian, again. :-P

In brief I would say that if I would compare UAE and KSA then UAE feels almost like Europe. And KSE reminds a bit of the "good-old" Soviet times. This is mainly reflected in the general attitude towards foreigners and towards doing business with them. In Saudi everybody seems to be a bit inward in their attitude. In UAE, people are always ready to sell you something :-)
Then again, somehow I liked people in Saudi more. They seemed more sincere in their attitude.

28. august, 2005. a. 18.44. Riia bussijaam.

Oleme õnnelikult Valgevene piiri äärest tagasi ja valmis bussi peale minema. Mikk rääkis häid sõnu suhteliselt äsjaavatud Ecolines Riia-Tartu bussiliini kohta ja otsustame uut tegijat proovida. Ecolines kassas palume kaks piletit Tartusse. Kassiirineiu väga lahkelt palub meie isikut tõendavaid dokumente, et meie nimed arvutisse toksida. Elina on esimene. "Hmm, what is this letter here? Is it a 'Q'?" No kurat, ise töötab Eestisse pileteid müüva bussifirma kassas ja ei ole kunagi 'Õ' tähte näinud? Ilmselgelt esimest päeva tööl. Edasi. Neiu väga lahkelt näitab meile mingit bussiplaani ja palub meil omale kohad valida. Valime ära ja saame piletid. Küsimuse peale, mis peatusest buss läheb, saame vastuseks "transit 2", väikese suusõnalise juhendi ja pileti peale lüüakse peatuse nimega tempel. So far so good.

Liigume ooteplatvormile ja ootame bussi. Vahepeal hakkab sadama padukat ja varjume bussijaama serva alla. Saabuvad kaks bussi. Üks on pisem ja peatub peatuses "transit 1", teine on suurem ja peatub peatuses "transit 2". Igaks juhuks uurin ka mõlema bussi esiklaasi taha asetatud valget tahvlit, kus tavalisematel bussifirmadel seisavad peal nende linnade nimed, kuhu buss sõidab. Et oleks lihtsam õiget bussi leida, või nii. Ecolines on otsustanud ennast konkurentidest eristada sellega, et kirjutab sinna tahvli peale hoopis kõigi nende linnade nimed, kuhu nende firma bussidega on võimalik sõita. Et astu aga suvalise Ecolines bussi peale, küll see su kohale viib.
Heakene küll, kuna kahel bussil on linnade nimekiri täpselt samasugune, siis otsustame kasutada teisi tundemärke, et ära tunda seda bussi, mille peale meile piletid müüdi. Märkame, et suurema bussi plaani oleme me kassas kohti valides juba näinud ja peatuse nimi klapib ka. Seega liigume suurema bussi pealemineku järjekorda. Vihma ikka ladistab. Sedapuhku juba krae vahele.
Järjekorras seistes selgub, et keegi ei tea täpselt, kuhu see buss sõidab. Selgust ei too ka täiesti umbkeelne ja ilmselgelt ähmi täis bussisaatja, kes peaks kontrollima, et bussi peale saavad ikka õiged inimesed. Ilmselt on ka tema esimest päeva tööl. Kaaskannatajatega vestluse käigus jääb mulje, et buss sõidab marsruudil Riia-Valga-Pärnu-Tartu-Tallinn. Selgusetuks jääb, kuidas sellist marsruuti järgides on võimalik 4,5 tunniga Tartusse jõuda, kuid eks me näe.
Kätte jõuab Elina kord bussi siseneda. Bussisaatja uurib piletit - pileti peal on mustvalgel kirjas "Riga-Tartu" ja hunnik muud infot, kaasa arvatud istekoha number. Neiul endal on nimekiri kõigi reisijate nimede ja kohanumbritega, ta uurib seda pingsalt ja teeb siis linnukese mingi täiesti võõra nime taha, kes on märgitud istuma Elinaga sama koha peale. Ok, Elina on sees, minu kord. Neiu uurib jälle vastavat paberit ja leiab, et minu nime reisijate nimekirjas ei ole. Helistab paaniliselt kuhugi ja palub mingil Dimal kohale tulla. Ja palub minul niikaua oodata väljaspool bussi. Vihma ikka ladistab, krae vahele.

Lõpuks tegeletakse ka minuga, enne kui ma päris ära külmun. Kohale on saabunud Dima, kes, nagu selgub, on bussijuht. Vähemalt tema ei ole päris kuu pealt kukkunud ja jagab natuke matsu. Selgub, et see buss sõidab siiski liinil Riia-Pärnu-Tallinn ja Tartusse see ei sõida. Tartusse sõitis hoopis too teine buss, mis oli peatuses "transit 1". No-t*ra-ma-ei-või, peale pooletunnist vihmavees leotamist sellise uudisega lajatada - hakkan juba mõttes meile ööbimiskoha alternatiive välja mõtlema - Tartusse täna ju enam rohkem busse ei lähe. Otsustame siiski bussi peale jääda, isegi kui see tähendab Tallinnasse sõitmist - vähemalt oleme Riiast minema saanud! :-)
Just siis, kui oleme juba viimast "täna Tartusse jõudmise lootust" kaotamas, selgub siiski, et bussijuht Dima suudab heastada selle, et kogu ülejäänud firma alates kasiirist kuni reisisaatjani talle vastu töötab - ta on nimelt helistanud Tartu bussi juhile ja tollele teatanud "stopp!". Õnneks ei ole Tartu buss siiski väga kaugele veel jõudnud ja me saame Tallinna bussiga küüdi Tartu bussi peatuskohta. Väike bussivahetus ja juba võimegi nentida - lõpp hää, kõik hää!

Jõuame siiski õhtuks koju.

26-28. august, 2005. a. Nädalavahetus Lätis.

Nagu juba varem mainitud, siis reede õhtul oli koolis pidu. Päris tavaline kooli pidu, kui see välja arvata, et kooli õue peale oli püsti aetud batuut (või kuidasiganes nimetatakse seda täispuhutavat vidinat, kus peal hüpata saab?) - seal peal said siis kõik vägijookidest väge juurde saanud noored ennast välja elada, enda ja teiste tervist oluliselt ohustamata. Päris mõistlik idee minu meelest.
Peale kooli pidu tegime muidugi kohustusliku tiiru linna peal (pelmennaja, pulkviedis, jne), kuid pikka pidu ei tulnud.
Laupäeva hommikul saabus Elina kah Riiga ja sõitsime AnnaZ ja tema mehega AnnaLe maamajja, AnnaLe igasuvisele peole. Maamaja asus kahjuks Läti kagunurgas, kohe vastu valgevene piiri ja sõit sinna kestis üle 4 tunni. Koht oli lahe - Läti-Valgevene piir jooksis 10 meetri kauguselt maamajast, piiripost oli tuppa näha. Ja loodus oli muidugi kena. Ja mõnus oli jälle üle pika aja oma lätakatest-leedukatest koolikaaslasi näha.

26. august, 2005. a. 13.26. Riia kontor.

Elina just helistas ja teatas, et meie Tartu korterisse on sisse murtud. Nõme lugu küll. Õnneks paistis, et ära pole midagi viidud - vähemalt paistis esialgu. Hiljem selgus siiski, et päris tühjade kätega vargapoisid ei lahkunud - võeti kaasa minu vanem digifotokas (Olympus Camedia C2100UZ), umbes 30 CD plaadi jagu muusikat ja araabia naiste näokate, mille ma Elinale Saudist suveniiriks tõin. Imelik valik, ausalt öelda. Oleks võinud võtta hoopis näiteks arvuti ja selle lisaseadmeid. Kuid ilmselt oli neil tsipa kiire ja otsiti pigem sularaha ja pangakaarte, arvas politsei. Veel teadis politsei rääkida, et sarnasel ajal oli sees käidud ka ühes teises kõrvaltänavas asuvas vanainimese korteris ja sealt saadi juba parem saak: sularaha ja pangakaart, koos PIN koodiga. Ma ei saa ikka aru inimestest, kes hoiavad oma pangakaarti ja PINi ühes kohas. Ja liiati veel kodus - kaart on ju maksevahend, seda tuleb ikka kaasas kanda. Ja raha pangas, mitte kodus. Aga eks nende vanainimeste teed ole ikka müstilised olnud.

Politsei puhul oli lahe veel see, et kohale tuli ka uurija krimipolitseist ja võttis sõrmejälgi ja kurtis, et DNA proovi ei saa kusagilt võtta. Nagu mõnes telkust tulevas krimisarjas. :-) Kahjuks ta sõrmejälgi ei saanud, kuna pätt oli kandnud kindaid - sai ainult kinda "sõrmejälje" ja tuvastas, et tegemist on ühe peenemat sorti töömehekindaga, mida saab osta suvalisest ehitusmaterjalide poest. Seega, ei mingeid niidiotsi.
Ära viidud asjade põhjal nad aga siiski üht-teist oletada püüdsid: kuna midagi rohkemat ei võetud, siis oli ilmselt tegemist mingite "noorte nolkidega", mitte n.ö. "tõsiste tegijatega". Ja kuna võetud oli ka tõeliselt imelikke asju nagu see araabia naiste peakate ja natuke vähem imelikke CD plaate, siis pakkusid nad, et võis olla tegemist samal nädalavahetusel Tartus toimunud reivi külalistega.
Jälgede ajamiseks soovitasid nad meil käia mööda Tartu pandimaju ja vaadata, ehk müügil olevate asjade hulgas on ka varastatud digifotokas. Iseenesest on see fotokas Eestis ilmselt päris unikaalne, Tartus veel eriti, seega võib silmad lahti hoida küll. Käisime ka mõned pandimajad läbi, kuid ilma eduta. Eks näis, kas näeb neid asju veel kunagi või mitte, erilist optimismi ei oma.

25. august, 2005. a. 22.21. Centra hotell, Riia.

Oleme Joosepiga lõpuks oma tööpäeva lõpetanud, hotelli jõudnud ja kaalume edasisi tegevusplaane - magama või linna peale? Magama veel ei viitsi minna ja pealegi pole tükk aega riiakaid näinud. Paar kõnet Mikule ja Eikole ning plaan on küps - kohtume Eiko&co'ga linna peal umbes tunni aja pärast. Eiko käest sai veel teada, et esmakursuslasi ei õnnestu täna näha - on teised juba ühikasse magama kobinud. Kuid see-eest on teise-kolmanda kursuse rahvas valmis "ühele" tulema. Lisaks selgus, et homme õhtul on koolis selle õppeaasta esimene pidu! :-) Kuivõrd nädalavahetus oli niikuinii plaanis Lätis veeta, siis kõlab see nagu plaan.
Kooserdame linna peale. Tänavapilt on ikka aasta-aastalt järjest turistirohkemaks muutunud - nüüdseks on lood juba umbes sama hullud kui Tallinnas, pärismaalased kipuvad kesklinnas vähemusse jääma. Ja koos turistivoo suurenemisega on suurenenud ka õllehind - rohkem kui kahekordistunud 8 aastaga.
Peale ühte õlut mingis suvalises õllekas kohtume ka riiakatega. Ja nagu ikka, jäävad eestlased "mõeldud-mõeldud" traditsioonile kindlaks - kui eestlasi on üle kahe-kolme, siis moodustavad nad eneselegi ootamatult peata lambakarja, mis ei suuda kuidagi otsustada, millise õlleka kasuks otsustada. Peale põhjalikke vaidlusi ja poolt/vastuargumentide vaagimist otsustatakse kõigepealt "Pelmeni"s keha kinnitada (tuntud rahvasuus ka "pelmennaja" nime all).

Peale suupisteid lubavad riiakad meid viia mingisse vanalinna baari, kus toop õlut maksab 60 santiimi. Kõlab uskumatuna? Kohale jõudes selgus, et hinna osas oli jutt tõene - küll aga võib vaielda selle üle, mida nad mõtlevad "õlle" all. Kui tavaliselt on õllekates õlu vaikimisi kohaliku turuliidri Aldarise Zelta, siis seal oli mingi oluliselt marginaalsema pruulikoja märjuke saadaval. Kuid ega tal väga viga ei olnudki, ei saa kobiseda - tõeline value for money. Selles keldribaaris oli ka paar muud fenomeni.
Esiteks üks vägijooke liiast tarvitanud tüüp, kes umbes iga viie minuti tagant püsti kargas ja meeletu hooga tantsu vihtuma hakkas. Seejuures mitte just liiga palju tähelepanu rütmile ja teistele külastajatele pöörates. Ilmselt arvas ta, et selline mürgel muudab ta vastassoole vastupandamatuks.
Teiseks oli seal kohas ilmselt midagi väga korrast ära WC'ga - igatahes jõudis meieni aeg-ajalt päris ebameeldivaid sitahaisu pahvakaid. Ja tantsu vihtuv hullumeelne muutis olukorra ainult hullemaks, pannes õhu liikuma.
Lõpetuseks väisasime veel Casablancat kus TSikk üsna varsti magama jäi. Lõbustasime ennast siis sellega, et kui kõik joogid joodud, siis hiilisime vaikselt välja, akna taha, ja helistasime talle. Plaanisime küsida: "kuhu sa jäid, meie juba ammu kodus magame?". Lahe nali, kas pole? :-P TSikk ärkas küll üles, kuid ei teinud telefoni kuulmagi. Lihtsalt kihutas väljapääsu poole ja meid õues nähes ei saanud enam asjast üldse aru. Naljast ammugi mitte. Niipalju siis sellest "lõbustusest".

Hotelli ja tuttu.

25. august, 2005. a. 6.00. Tartu korteri magamistuba.

Telefon piniseb vastikult teavitades minu unesegast aju varsti lahkuvast Riia bussist.
Neljapäeva ja reede plaanin veeta Riias, andes paar vana töökoha projekti Joosepile üle ja nüüd tuleb ennast kuidagi sinna kohale toimetada. Ohates ronin Elina kaisust välja ja alustan hommikuste märjavõitu hügieeniprotseduuridega.
Nagu onu Uku ikka tavatses öelda - "pestud-kustud-kammitud" - ja olengi valmis bussijaama poole leekima. Kiire pilk kellale vihjab sellele, et tõotab jälle tulla üks minu isiklikke rekordaegu marsruudil korter-bussijaam.

25. august, 2005. a. 11.27. Riia bussijaam.
Ohates ronin bussist maha ja loodan enamisi, et keegi nupusell juba telepordi leiutaks. Kuid seniks tuleb läbi ajada busside ja lennukitega.

23. august 2005.a. 21.03. Tartu.

Tagasi kodus! Viimased 22 tundi on oldud teel ja mõnus on lõpuks jälle kodus olla. ;-)

23. august 2005.a. 16.28. Tallinna lennujaam.

No muidugi, nad suutsid mu pagasi ära kaotada. Ja veel nii põhjalikult, et nad isegi ei tea, kus see olla võiks.
Kusjuures, omast arust ma nägin seda veel Frankfurdi lennuväljal, meie lennuki ratta najale toetatuna. Millegipärast oli ta natuke kõrvale tõstetud - samal ajal laaditi teisi kotte 1-2-3 lennuki peale ja minu oma konutas seal kõrval niisama. Ei tea, vaatame millal nad selle üles leiavad.
Aga kui ei leia - mis siis saab? Kas mulle kompenseeritakse kogu varaline ja hingeline kahju? Vaevalt.

Ja muide, mõnus on ikka üle pika aja kodust rannajoont vaadata.

(kusjuures, panin tähele, et mõned varasemad postitused said aasta 2006 kuupäevadega. Oh seda hajameelsust, ei tasu ikka ajas niipalju ette rutata.)

23. august 2005.a. 6.52. Frankfurdi lennujaam.

Istun Goethe kohvikus, 50m Riyadh'i lennu väljumiskoridorist, õlu ees ja kirjutan koodi. Kolm nädalat pole ühtegi joovastavat jooki saanud, lõpuks ometi. Mõnus. :-)
"Lahedad" on ikka need lennud, mis väljuvad öösel ja jõuavad siis varahommikul sihtkohta. Lennuk tõusis 01.05 Riyadh'ist õhku ja maandus umbes kolmveerand seitse. Nagu ikka, magada korralikult ei saanud. Samuti ei ole korralikult magada saanud paaril varasemal ööl. Ei tea, närvipingest vast - lõpus läksid tööülesanded juba päris hoogsaks. Ja ega minu lahkumisega see veel ei lõpe - Ando jäi veel pooleteiseks nädalaks sinna ja mina toetan teda nüüd kaugelt. Kuna meil on VPN ühendus olemas, siis on see mõnes mõttes minu jaoks isegi parem - seal kontoris istudes oli ikka segavaid elemente oluliselt rohkem - pidevalt pidi kellelegi aru andma töö staatusest. Ja mingi hetk tõsteti võrgu turvalisust nii korralikult, et Tartu kontori kohtvõrguga üle VPNi enam ühendust ei saanud - selleks pidi ootama, kuni õhtul hotelli jõudsid, siis sai täie rinnaga tööd teha :-)

Nüüd istun siin lennujaamas nagu "uppunud kukk", või midagi sarnast. Lend Tallinnasse on alles pool kaks - nii mõnedki tunnid on vaja surnuks lüüa. Kui ma sellise ajaskeemi üle nördimust avaldasin, lohutas Ando mind, et mul on veel vedanud. Varem olid nad tavaliselt lennanud läbi Londoni ja Dubai - kokkuvõttes umbes 24h mööda erinevaid lennujaamu. Selle kõrval on minu 12 tundi juba päris talutav.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik võõrad kultuurid on mõnes mõttes sarnased - alguses harjumatu ja hirmutav, hiljem harjud ära ja võibolla hakkad isegi puudust tundma. Mitte et ma nüüd Saudi "rõõmudest" puudust tunneksin - ehkki ilm oli vahelduse mõttes päris mõnus :-) Aga kogu aeg selises kliimavööndis elada - pigem mitte. Kuulasin rõõmuga, kuidas piloot ütles maandumise alustamisel, et sihtkohas on 16 kraadi sooja - lõpuks ometi kodune kliima. Ja vaatasin huviga, kuidas minu kõrval istuv lõunamaisem mees näost kahvatuks tõmbus ja küsis minu käest igaks juhuks üle - kas ta kuulis ikka õieti?

Järgmiste reisideni, vahepeal lõbutseme Baltikumis. :-)

Jaagu artikkel EE's ja Ando blogi

Seoses sellega, et eelmise nädala Eesti Ekspressis ilmus Jaagu artikkel Saudi Araabiast, leidsin ka Ando blogi üles, Saudi teemalise - oleme siin juba kaks nädalat olnud ja mina ei ole oma blogi maininud ega tema enda oma. Tagasihoidlikud eestlased. :-)

Vaatame, millal ta minu blogi üles leiab :-P

mis juhtub siis, kui usaldada liialt arvuteid (loe: meie asukohapõhiseid teenuseid)

Arab News kirjutab jälle.

See konkreetne kala oli küll operaatorist tingitud. :-)

12. august 2006.a. 13:39. Nädavavahetus.

Täna saab siin olemisest nädal täis. Hetkel on Eestis küll reede, kuid meil siin juba pühapäev. Nimelt on araablastel nädalapäevad ka nihkes - nädal algab laupäeval ja lõpeb reedel.
Viimastel päevadel on tööd rohkem olnud ja on olnud vähem mahti blögida, oma osa on siin ilmselt ka lihtsalt laiskusel.

Mõned kommentaarid seosed araablaste suhtlusstiiliga. Ekstreemsõnad on neil tööalases suhtluses eriti lemmikud, näiteks: urgent, important, ASAP; siia lisada veel omadussõnu nagu extremely, very jne.
Veel on neil suur soov olla asjadega igal ajal kursis - pidevalt tuleb neile saata staatus report'e, soovitatavalt iga tunni tagant ja viies eri eksemplaris. Ok, see oli nüüd liialdus, kuid siiski asjakohane liialdus :-). Isegi kui sa oled neile selle report'i saatnud, siis küsivad nad kogu selle info kindlasti üle sinu käest isiklikult, kui nad lähikonnas juhtuvad olema. Ei ole kindel, kui palju nad neid report'e üldse loevad. Ja küsimise puhul tundub ka, et neile on tähtsam see küsimise ja vastamise protsess, kui selle käigus vahetatav informatsioon. Ükspäev oli just juhtum, kus üks mees tuli küsima staatust. Ando küsis vastu, et mille staatust ta teada soovib? Selle peale oli vastus: uh-oh, staatust, noh, üldiselt. :-)

Siis natuke kohalikke uudiseid, ArabNews'ist :-)
Utoopiline projekt - lugejakiri mingi varasema uudise kohta. Nimelt on valitsus otsustanud, et tuleks luua eriotstarbeline fond, kuhu patustanud valitsusametnikud saaksid oma liigse amoraalse tulu tagastada. Et kui oled näiteks altkäemaksu võtnud, siis võid oma südametunnistuse puhastamiseks selle sinna fondi kanda. Lahe idee, kas pole? :-)

Ehitamise stiil on neil ka lahe:

1. ehitamine kipub neil siin väga kaua aega võtma - Ando tõi näite, kus üks lähedalasuv maja on juba aasta algusest peale töös olnud, ilma, et oleks toimunud silmaga nähtavaid muudatusi. Arvaks, et ehk on mehe ehitamisest loobunud, kuid ei - iga päev ikka mingi liigutamine toimub. Ju naudivad protsessi :-)
2. vanade majade uueks tegemisel tundub olevat neil siin selline reegel, et lõhume vana maani maha ja ehitame siis uue. Ei mingit olemasoleva karkassi renoveerimist või nii. Ei tea, kas see on Saudide laristav ellusuhtumine või on kõik need vanad majad nii kehvasti ehitatud, et ei ole mingit mõtet neid renoveerima hakata.

Tänavatel torkab silma, et seal kus meil on teedel tavaliselt triibud/jooned - sõiduradade eraldamiseks, ülekäigurajad, jne - on neil metallist "junnid". Meil on ka aeg-ajalt neid metallist junne lisatud, eriti asulavälistel teedel kuid neil on see igal pool, maalitud joonte asemel. Jooned on vist ka kunagi olnud, kuid need on ilmselt maha kulunud. Ei tea, kas nad on need metallist vidinad sinna pannud, kuna nad ei viitsi triipe maailida? Eriti veel sellise kuuma ilmaga. Või triibud selles kliimas lihtsalt ei püsi? Või panid nad need alguses Saudi kombe kohaselt "kuna me võime seda omale lubada" ja hiljem vaatasid, et "ah, mis seal ikka, ei ole neid triipe niiväga vajagi".

riyadh - vaade kontori aknast

riyadh - vaade kontori aknast
Originally uploaded by nemecec.

Sihuke vaade :-)

7. august 2006.a. 18:34. Esimene korralik tööpäev.

Täna oli siis võimalik juba enam-vähem tööd teha. Hommik algas kahe koosolekuga ja söödeti ette hunnik asju, mida me servast ka tegema hakkasime. Need, mida me kohapeal lahendada saame lahendasime täna enam-vähem ära. Ülejäänud on juba tõsisemad tükid ja vajavad Eestis ilmselt lisaarendust - nende puhul jääb meie põhiliseks ülesandeks see lähteülesanne püstitada ja pärast valmis tükk tööle panna kohapeal. Nende asjadeni veel ei jõudnudki, mille pärast me tegelikult siia tulime, kuid homme vast jõuab.
Karim meile SIM kaarte jätkuvalt ei suutnud hankida, kuid Ando arvas, et see on ehk isegi hea - muidu ta muudkui helistaks meile iga paari tunni tagant ja küsiks "kuidas läheb". :-)
Enamus kohalikke arvavad millegipärast, et ma olen Jaaguga väga sarnane (muide, Jaagu nimi on siin suupäraselt Jack'iks moondunud) - ilmselt samal põhjusel, mille pärast meie arvame, et enamus araablasi on väga sarnased.
Söömas käisime seekord nn. "eestlaste kohvikus" - Ando ja Jaak nimetasid selle sedasi, kuna nad tavatsesid seal söömas käia. Päris hää söök oli - supp ja salat. Eile proovisime araabiapärasemat kööki ja too oli ikka natuke "omapärasem".

Kuna tegemist on uue operaatoriga ja kõik süsteemid on veel natuke sissetöötamise järgus, siis on kohal väga palju eri süsteemide paigaldusinimesi (nagu meiegi). Ja kuna see kamp on suhteliselt suure voolavusega, siis on töökohtadega pidev jama - kliendi kontorisse saabudes on esimesed kaks ülesannet:

1. leida omale töö tegemiseks lauanurgake
2. leida omale istumiseks tool

Täna oli sellega päris tükk tegemist, homme on ehk juba lihtsam.
Saime oma laua palvenurga kõrvale ja võib nentida, et kontoris palveaegadest väga kinni ei peeta - päeva jooksul nägin ainult ühte selli, kes seal vahepeal käis.
Täna linna peale lonkima ei lähe - jõudsime suht hilja hotelli (päikeseloojangu palvus juba käib!) ja varsti läheb pimedaks. Teeme parem hotellis tööd. Netiühendus on siin niikuinii parem kui kontoris.
Homme on juba Eestis kah tööpäev, siis on lootust asju natuke kiiremini ka sealpool liigutada.

riyadh - palmid

riyadh - palmid
Originally uploaded by nemecec.

panin nüüd flickrisse mõned pildid üles. palju neid ei ole, kuid palju ei ole ju vajagi :-P

kõiki siia ei hakka toppima, kes soovib, see võib ise minna ja vaadata flickr'is.

riyadh - kõik peo peal!

riyadh - kõik peo peal!
Originally uploaded by nemecec.

Sihukese vahva kunstiteose leidsime mingilt suvaliselt kõrvaltänavalt.

Kõik vaatamisväärsused on peal! :-)

riyadh - oaas

riyadh - oaas
Originally uploaded by nemecec.

Jupike sellest lahedast keset linna olevast pargist.

riyadh - palmid

riyadh - palmid
Originally uploaded by nemecec.

Eestlastele eksootikat! :-P

riyadh - vaade Ando toa aknast

riyadh - vaade Ando toa aknast
Originally uploaded by nemecec.

see laheda kujuga pilvelõhkuja on Kingdom Tower - nimi on

kõlav, kuid muidu kõigest büroohoone.

Frankfurdi poks

Frankfurdi poks
Originally uploaded by nemecec.

Tervitustega Elinale ;-)

6. august 2006.a. 17:32. Tagasi hotellis.

Karim muidugi ei suutnud meile neid kohalikke numbreid/SIMme tekitada ja nii me kontorist lahkusimegi. Kuna lahkusime päris vara ja väljas on veel valge, siis otsustasime valget aega kasulikult kasutada ja minna linna peale lonkima. Just nimelt lonkima ja mitte vaatamisväärsusi vaatama, sest vaatamisväärsusi siin eriti ei ole.

6. august 2006.a. 20:17. Lonkimast tagasi.
Oehh, päris mõnus on jälle olla jahedas ruumis ja toolis jalgu puhata. Üle kahe tunni mööda seda kõrbkuiva linna jalutada ei ole naljaasi. Nüüd jalad tulitavad ja suure varba peale on tekkinud hiiglaslik vesivill. Ja kõige imelikum on see, et see ei ole tekkinud mitte varba alla, vaid külje peale. Vesivillid - salapärased ja müstilised.

Mõned tähelepanekud linna pealt

• hulkuvaid loomi praktiliselt ei ole, kui on, siis kassid. Koeri ei kusagil. Huvitav, kas neil on midagi koerte vastu. Või on sellel mingi seos egiptlaste kassikummardamise kombega. Ei tea. Ja ei tea kas hulkuvate loomade vähesus on tingitud sellest, et need kaua vastu ei pea sellises kliimas?
• jalakäijate valgusfoorid reeglina ei tööta. Heal juhul töötab ainult punane tuli. Olen kahe päeva jooksul näinud ühte valgusfoori, kus põles roheline. Sellest tegin kohe pilti ka :-)
• saudide teedeehituse kombed on kummalised - tundub, nagu oleksid nad suure hurraaga hästi palju teid valmis teinud ja siis avastanud, et ei, nii palju ei ole siiski hea. Ja siis osad teed betoonblokkidega ära blokeerinud. Või on sellel jälle mingid turvakaalutlused - mine võta kinni.

Jalutamisel võtsime eesmärgiks käia ära Riyadh'i vana "sümboli" - veetorni - juures. Lähemale jõudes avastasime, et veetorn on ümbritsetud vinge pargiga - uskumatu oaas keset seda krõbedat kõrbelinna. Ja ka uskumatult suur - niipalju kui meie nägime oli see vähemalt 3x3 (ruut)kvartali suurune. Kui lähemalt uurida, siis oli oaasi saladus ka nähtav - mööda maapinda jooksid umbes 15 sentimeetriste vahedega peenikesed kastmisjuhtmed. Park oli korraliku aiaga ümbritsetud ja sildi pealt võisime lugeda, et esiteks on ta täna suletud ja teiseks, isegi kui ta oleks avatud, oleks ta avatud ainult /peredele/. Ei tea, kas /pere/ all mõeldi siin jälle ainult naisi ja lapsi või võivad mehed ka seal käia.

Täna püüan siia ka mõned pildid läbi flickr.com'i üles visata.

6. august 2006.a. 16:41. Ikka kontoris.

Karim saabus lõpuks (pidime ju 13.30 kliendi juurde minema) ja teatas, et täna siiski kliendi juurde ei lähe, läheme homme hommikul. Selleks, et tänane päev päris vett vedama ei läheks, käis Ando talle pinda, et ta vähemalt meile kohalikud numbrid sebiks. Lubas tegeleda, kuid kell on juba palju - 17.30 laseme kontorist jalga. Puhtalt millisekundite küsimus, nagu Ando väljendas. :-) Mina austalt öeldes ei usu, et me täna enam need numbrid saame.

6. august 2006.a. 13:19.

Söömas käidud. Püüdsime küll arvestada palvuse lõpuajaga, kuid jõudsime ikkagi liiga vara - kõik söögikohad olid veel kinni. Tänu sellele sai mahti natuke ka lihtsalt inimesi jälgida. Naisi väga palju ei näe, domineerivad mehed. Ando sõnul pidid naised rohkem õhtu poole välja tulema, siis kui poed lahti. Poed on lõunase palvuse sellele järgneva palvuse vahel (täna 15.27) lihtsalt kinni. Ja söögikohtades on alati vähemalt sümboolne meeste ja naiste eristamine. Isegi kui tegemist on n.ö. kiirsöögiputkaga, siis on seal putka ees väike teisaldatav vahesein ja ühele poole seina on märgitud reeglina /singles/ (loe: mehed) ja teisele poole /family/ (loe: naised).

Tänaval kõndides on taksojuhid hüperaktiivsed - kohe kui kusagilt büroohoonest või poest väljud, siis peatab mõni takso kinni lootuses, et ehk tuled peale. Ja mitte ainult, isegi tänaval kõndides võtavad nad hoogu maha ja vaatavad hoolitsevalt, ega sa järsku peale ei taha tulla.

Nüüd ootame, kas poole kahene kokkulepe Karim'iga ka vett peab.

6. august 2006.a. 11:27.

Päev algas paljulubavalt. Kui olime jõudnud oma partnerite kontorisse, siis selgus, et meie põhilised kontaktisikud Claes ja Abdullah on puhkusel. Kuid, no worries - Claesi asendab Karim. Sättisime end kontoris sisse, täiesti tööpäeva tunne on, kõik on asjalikud. Natuke imelik mõelda, et samal ajal on Euroopas sügav puhkepäev - nädalavahetus ikkagi. Siin on aga uue nädala esimene tööpäev.
Karim lubas tänaseks kokku leppida kohtumise kliendiga, et siis meie poolt ette võetavad tööd läbi arutada. Kuna Karim meile ühtegi täpset kellaaega ei öelnud, siis ennustas Ando, et see kohtumine ei pruugi sugugi mitte täna juhtuda. Rusikareegel pidi olema see, et kui öeldakse täpne kellaaeg, siis võib loota, et sellest peetakse kinni - nii umbes tunniajase hilinemisega. Ja kui kellaaega ei öelda, siis ei saa milleski kindel olla.
Umbes tund aega hiljem Karim teatabki, et kohtumine toimub hoopis homme hommikul. Kuid täna saame vähemalt minna ja ennast kliendi juures sisse sättida. Leppisime kokku, et läheme sinna koos Karimiga, kell 13.30. Eks me näe.

Lõunasöögile minek. See ei ole niisama, et lihtsalt lähed sööma. Esiteks võtad tänase lehe ja uurid palveaegu - palveajaks pannakse kõik poed ja muud teenindusasutused kinni, seega ei ole mõtet palveajal sööma minna. Ja kuna palveajad varieeruvad koos päikesetõusu ja -loojangu aja muutusega, siis tuleb üle kontrollida täpne aeg. Täna on näiteks lõunane palve kell 12.00, seega otsustasime sööma minna umbes 12.30, selleks ajaks peaks palve läbi olema küll.

5. august 2006.a. 18.59. Riyadh InterContinental hotell.

Kuna hotell asub siseministeeriumi kõrval, siis tuleb kõigepealt läbida siseministeeriumi lähiümbruse turvakontroll. Hotelli juures on juba järgmine kontroll.
Ilmselt pommiautode peatamise eesmärgil ei saa otse hooga hotelli treppi sõita, vaid tuleb läbida betoonplokkidest ehitatud omamoodi slaalomirada. Vigursõidu alguses vaadatakse veel ka kapoti alla - ei saa küll täpselt aru, milleks see kasulik on - sama hästi võiks ma ju pommi pagasiruumi või auto alla panna. Ju neil on siis julgem tunne. Või lihtsalt igav, arvab Ando.

Hotell on kena - tuba on umbes sama suur nagu minu korter Tartus :-). Samas on huvitavate kohtade pealt kokku hoitud - näiteks korrustevaheliste treppide juures on korruste numbrid spray'ga seina peale lastud. Ilmselt siis kõik sõidavad liftiga ja trepist keegi ei käi - neid korrusenumbreid näevad inimesed ainult tulekahju korral ja siis on neil ilmselt suva.
Väga vara läheb pimedaks - tuppa jõudes on veel valge, kuid loojang on puhtalt minutite küsimus. Aknast paistab siseministeeriumi hoone, millest ei tohi pilti teha. Selle peale tegin kähku kohe pildi ära. Kui Ando ja Gerri eelmine kord siin käisid, siis tegid nad sellest tänava peal pilti ja kohe oli politsei jaol ja alustas ülekuulamist - miks ja kus ja kellega. Lõpuks lasid ikka tulema, kuid kaamerast pidi pildid ära kustutama. Ando telefonist ei taibanud nad neid aga kustutada.

Kuna check-in'i käigus teatati meile, et hommikusööki meil hinna sees ei ole, siis otsustame Andoga poodi minna, et natuke toidukraami hankida. ~300 kroonine hommikusöögi hind kipub isu pealt ära ajama. Poodi läheme jala ja olgugi, et päike on juba loojunud on leitsak ikkagi üsna ebameeldiv. Kõige tipuks puhub veel väga kuiv ja kuum tuul, ilmselt mingi laheda nimega kõrbetuul - minul kippusid silmad ära kuivama. Umbes selline tunne, nagu puhuks soojapuhur kogu aeg näkku. Muidu on linn nagu linn ikka - majad ja autod :-). Ainult jalakäijaid ei ole praktiliselt üldse näha - kütus on nii odav, et peaaegu kõik sõidavad autoga. Ja selle peale kui Gerri ja Ando kord jala kontorist hotelli kõndisid vaadati üsna imelikult. Ilmselt siis ei ole kombeks jala kõndida, eriti veel eurooplastel.

Poes oli lõbus vahejuhtum sellega, et kaardimakse tsheki allkirjastamisel keerutasin ma seda tshekki ikka üsna tükk aega käes - esiteks ei saanud täpselt aru, mis pidi selle üldse peaks ette võtma ja teiseks ei suutnud seda allkirja kohta tuvastada. Lõpuks siiski leidsin ka paar pisikest ladina tähestiku numbrit ja panin selle järgi üles-alla suuna paika. Ja siis nägin juba ka paari joont, mille vahele ma lõpuks oma harkjalad ka sirgeldasin.

5. august 2006.a. 17.38. Riyadh'i lennujaam.

Astun lennukist jahedast kabiinist välja ja vastu lööb täielik leitsak. Nagu oleks sauna astunud. Lennujaama hoonesse sisenedes temperatuur jälle normaliseerub.
Täidame Andoga maalesisenemise blanketid, nagu ennemuistsel ajal SuurBritanniasse sisenemisel. Passikontroll on valutu ja pagasi saame kätte. Edasi tuleb see kontroll, kus vaadatakse, et ega sul mingeid ebaseaduslikke vidinaid kaasas ei ole. Nagu näiteks alkosh ja narkootikumid. Muide, narkoveo eest karistatakse surmanuhtlusega. Muidugi arvab läbivalgustaja mees, et minu kotis on kindlasti midagi kahtlast. Õnneks teeb puistamise tööd teine mees ja tema vaatab ainult korraks kotti sisse, sobrab natuke ja arvab, et kärab küll. Seega on viimane kadalipp läbitud ja oleme ametlikult Saudi Araabia pinnal.

Meie kontaktisik on vastas ja viskab meid hotelli ära.

5. august 2006.a. 12.00 - 17.25. Teel Frankfurdist Riyadh'i.

Umbes viis ja pool tundi sõitu - sain ühe oma kahest raamatust peaaegu läbi loetud.
Ja Lufthansa jätkuvalt ei koonerda joogiga - hoolimata sellest, et vähemalt pooled reisijatest on moslemid ja alkoshi ei tarbi. Aga temperatuuriga hoitakse küll kokku - salongis on temperatuur päris madal ja minu paljad varbad hakkavad päris külmetama. Õnneks on igaleühele antud ka tekk, mis on küll nii õhuke, et sooja eriti ei anna. Kuid vähemalt on tahe. Padi anti kah.

Väike vahepala, reeglid Saudi Araabiasse sisse pääsemisel:

• viisa antakse ainult töö või palverännaku eesmärgil. Turistid ainult erandjuhtumitel.
• koos viisataotlusega allkirjastad mingi paberi, millega kinnitad, et allud kõigile kohalikele seadustele ja ei too kaasa alkoholi. Kuid tood alkoholi, siis võib sind oodata vanglakaristus või surmanuhtlus. Ja kohalikele reeglitele allumine tähendab ilmselt ka seda, et poodud saada on küllalt lihtne.
• avalik pildistamine on taunitud või lausa keelatud. Ostsin pisema fotoka.
• tänaval ja äriruumides ei ole viisakas käia shortside ja/või t-särgiga. Värskendasin garderoobi, oligi juba aeg. :-)
• sisse ei tohi tuua ühtegi muud religioosset kirjadust peale islami ja ka mitte ühtegi muud religioosset sümbolit (ristid, jne), isegi mitte isikliku ehtena.
• kõik karistused on avalikud - näiteks avalik pea eemaldamine :-)

5. august 2006.a. 10.03. Frankfurti lennujaam.

Püüame teha check-in'i. Kuivõrd klienditeenindajate juurde on ilmatu pikk järjekord, siis otsustan kõigepealt proovida läbi automaadi check-in'i teha.
Automaat saadab pikalt - minge ikka klienditeenindajate jutule. Ilmselt on Saudi Araabia piisavalt eksootiline sihtkoht, et automaat selleks check-in'iks ei kõlba. Heakene küll, kobime järjekorda.
Meie ees järjekorras seisab üks vanem Saksa härrasmees, kes näeb välja üsna koomiline - peas on sihuke rahvatantsija kaabu, selle alt turritamas hõredad juuksed, seljas ka mingi rahvariide sarnane hõlst ja jalas need rahvatantsijate pooletoobised püksid. Ise kargab üsna neurootiliselt ringi. Kloun.

Check-in tehtud, kobime ootesaali. Erinevates araabia ürpides selle hakkab juba tihedamini kohtama.

4. august 2005.a. 19.36. Frankfurti lennujaam.

Lufthansa kohta võib hea sõnaga mainida seda, et vähemalt joogiga nad ei koonerda - pidevalt jooksevad lennusaatjad edasi tagasi erinevate joogivitriinidega. Ja isegi söök oli soe ja enam-vähem söödav.
Maandusime - aeglustusrada tundus olevat samast ajajärgust nagu Saksa sõjavangide poolt ehitatud Peterburi maantee kõige hullem lõik (Pirita jõe ja Maardu vahel). Euroopa suuruselt teine lennuväli võiks siiski natuke korralikum olla. Passikontrollis võis tõdeda, et rõõm on olla eurooplane - üks hooletu pilk minu ID kaardi peale ja võibki juba edasi astuda.
Hotell on kohe lennujaama ja Ühendriikide sõjaväebaasi kõrval, kuid selle tulemusena linnast kaugel. Mitte, et seal linnas midagi väga vaadata oleks, kuid otsustame Andoga siiski pilgu peale heita, eriti kuivõrd hotellis niisama kuivada ka ei viitsi. Linna tuleb minna rongiga. Tagasi lennujaama ja püüame leida õiget kohta, kust väljuvad rongid linna poole. Kui lõpuks süsteemist aru saame, siis võib nentida, et selles peitub küll oma loogika, kuid intuitiivsusega see just ei hiilga. Teeme kesklinnale ringi peale, joome ühe kohustusliku õlle ja nendime, et on ikka suhteliselt mõttetu linn küll.

Tagasi hotelli ja tuttu.

4. august, 2005.a. 15.48. Tallinna lennujaam.

Saabun varaselt check-in'i ja loodan ootesaalis veel viimased tööasjad ära ajada. Unineti Wifi leviala ikkagi. Levi on küll suurepärane, kuid, võta näpust - võrku ei saa, kuna peale SMSiga salasõna tellimist vastussõnumit ei saabu. Püüan helistada klienditeenindusse, selgub, et klienditeeninduse number ei ole kasutusel. Pean pisut aru ja eemaldan numbri algusest üleliigse nulli - mõttetu unineti veebileht, nullid eemaldati ju juba üle aasta tagasi. Helistan klienditeenindusse ja teavitan neid kõigepealt sellest, et nende telefoninumber on vale. Kuna tegemist on Elisa klienditeenindusega, siis annab päris tükk aega seletada, et mis number ja kus see ikkagi on. Ok, sellega ühele poole saanud, selgitan talle ka oma põhimuret - sõnumid ei jõua emt'i sõnumikeskusest unineti teenuseni (nimelt ei tule ka delivery receipt'i vastuseks). Võtab minu telefoninumbri ja lubab nende tehnikuid probleemist teavitada. Võin kihla vedada, et selleks ajaks, kui nad selle vea eemaldavad ei ole mul seda wifi ühenduse salasõna enam vaja - kuid kümme krooni teenisid nad ikkagi. Hea äri.

Tund aega hiljem.
Saabus siiski see va SMS ja sain isegi netti. Kuid enam midagi asjalikku ikka teha ei jõua, lennule boardimine juba käib.

3. august, 2005.a. 19.49. Tiigi tänava korter, Tartus.

Olen lõpetanud musta pesu kottitoppimise ja kõikvõimalike digitaalsete lisaseadmete läpakakotti pakkimise. Seisan nüüd keset kööki ja püüan omale võimalikult kähku viimaseid toiduvarusid kõhtu pigistada. Kolmeks nädalaks ei saa ju siia midagi hallitama jätta. Olen juba jõudnud nahka pista viimased pasteedileivad, kui avastan külmkapist märkimisväärse koguse vaarikaid ja mustsõstraid. Elina vanemad maalt tõid paar päeva tagasi, kõige paremate soovidega. Hetkel aga kirun neid häid soove mõttes, kuna kolme nädalat need marjad kindlasti vastu ei pea. Kaalun kähku erinevaid variante - kõik marjad kohe nahka pista või kaasa võtta ja nendega hiljem tegeleda. Kolmas variant käib ka peast läbi, kuid viskan selle kiiresti peast välja - heade soovide toojaid ei saa ju lihtsalt prügikasti kallata!
Kuid see ei ole nii lihtne - prügikasti idee on ennast ise edasi arendama hakanud. Ehhki ma ei kaalu seda varianti enam tõsiselt on minu peas siiski hakanud uitama mõtted inimeste veidra käitumise üle - kui ma need marjad nüüd vaikselt ära viskaksin, siis ju ei juhtuks midagi. Head soovid jääksid ikka headeks soovideks ja minul oleks ka lihtsam oma olukorda lahendada.
Kuid see selleks - otsustan kompromissi kasuks - söön vaarikad kohe ära ja mustsõstrad jäävad hilisemaks. Alustan supilusikaga vaarikate kugistamist ja mõtlen samas endamisi, ega mul sellest poolekilosest vaarikapommist järsku hiljem mingeid kõhuhädasid ei teki. Kugistan edasi. Viimased lusikatäied meenutavad mulle juba natuke hirmufaktori tegelaste nägusid, kui nad on sunnitud mingeid jälkusi sööma. Kuidagi ei ole seda mõnusat vaarikate nautimise tunnet. Vaatan kella ja nendin, et poole üheksase bussi peale ilmselt ei jõua.

3. august, 2005.a. 23.14. Tallinn, 184 km hiljem.
Surnuaed on juba pime.

heads up!

As summer is full of different kinds of activities, things have been slow in this blog.
Anyway, now a small update:

• living in Tartu now, 100% - quite nice to be away from all the noise of Tallinn
• student status is in progress - gave my papers to Tartu University, they now have to see if they have enough free places. Will know by the end of August.
• motorcycle course still not finished. Finished the school tests, but I still need to take the official test and an emergency aid course. I have been postponing those two, as there has been a plan to go on my first business trip in my new position. However, the plan has been dragging quite some time due to visa issues. Most probably I'll manage to finish that course in September.
• progress at the new workplace has been very nice. I finally can do the things I want to do without too much internal politics. And on Wednesday I'm going on my first business trip - to Saudi Arabia, for three weeks. :-)
  

I will also post a journal about that trip, but I'll do that in Estonian. :-P

things start to settle a bit

The last few weeks have been really hectic, lots of things happening simultaneously:

• looking for a new person to take over my responsibilities at my old workplace
• when we finally found the person then I had to start handing things over to him
• last weeks in school have been busy as well, I had to catch up with some of the things I had not done during the semester - as usual
• looking for a new flat in Tartu. As I decided to buy the flat, it was a bit more thorough process than just renting it
• starting some activities in the new workingplace
• and, as if all of that wasn't enough, I also took the motorcycle license course and have been busy with that also.
  

But, now things start to settle. The school is almost over (just couple of exams left), daily responsibilities have been handed over in the old workplace, I have found the place to live and the formalities are also almost done.

The main things left for June-July:

• getting up to speed in the new workplace
• actually moving my life from Tallinn to Tartu and setting up the new flat
• closing some final projects in the old workplace
• doing some exams in school and trying to transfer my student status from ITK to University of Tartu, faculty of Mathematics and Informatics.
  
• and finishing my motorcycle course. This will actually take some time as there are quite long queues in ARK.
  

As for the short-term, next weekend seems to be again one of those "event-accumulation" weekends:

• graduation party in Riga
• birthday of a close friend
  
• an opportunity to go skydiving
  

Seems that first two options will be the winning ones, but even there I finally will have to make a choice. Oh-well, we'll see.

And, in case you remembered my birthday and wondered how that went - this year I was really original and I managed to get ill for the day. So I spend the whole day in bed, trying to get better. Eventually I did, and now the general condition is almost back to normal.
But I guess there will be no celebration in the short-term - too many other things on my mind and the weather is not favourable either.

want to stay young forever?

Maybe in couple of decades, you can. New Scientist reports: Why humans grow old grungily

back from the biking event

The whole event was quite nice - despite some rain, some drunk youngsters (although the whole thing was supposed to be 100% non-alcohol) and some cold nights. The bike was also excellent - very comfortable and as it is powered by two persons, it seems easier to handle those distances. Especially nice is going downhill - the weight of two persons builds up into quite a lot of inertia! And as the event took place in Otepää (Southern Estonia) then there were a lot of ups-and-downs. :-)

This Friday seems to be one of those overbooked Fridays again, there are three events already:
* birthday of Kaisa
* birthday of Paul
* welcome-back party of Margus

And, it could well happen that on Friday I will sign the (preliminary) papers to purchase my new flat in Tartu! :-)

up next - biking fun!

Next weekend (Fri-Sun) we are planning to go for a biking "trip" (me, Elina and a bunch of people from KoondisTempo) . Estonian "green/nature movement" is organizing their annual biking event, this time near Otepää: rattaretk "Kuidas elad Otepää?".

As I was planning for quite some time already to buy a "tandem" type of a bike, this gave me a good push to finally go ahead and fulfill my plan. So now I'm a happy owner of a Schwinn Tango Tandem!

First experiences: it is damn big! So it is difficult to transport it with public transportation (bus or train). So far I've managed to use the transportation services of the shop chain I bought it from but we'll see how I manage to transport it in the future. Maybe CargoBus or some similar service.

Boat rallye

Hehe, during the weekend I managed to open my "wet season". No windsurfing yet, but instead I participated with Taimar in the annual boat-rallye competition in Tartu Studentdays - with a surfboard. :-)

Some pictures:

• taking off
• in progress
  
• back from the adventure
• getting out

On the whole, I must admit that the idea of getting two persons on a surfboard is not the smartest (it was my idea! :-)) - as the board is meant for one person and for strong wind (that should pull it out of the water). You can guess the end result - the board was submerged quite heavily and out speed decreased close to a halt. But we finished! :-)

Trying to go on a surfboard alone is probably a better idea but it is not so much fun - the element of teamwork is missing! I'll see what sort of vehicle we'll think of for the next year.

NASA World Wind

Want to "fly high"? :-)

Try NASA World Wind.
Very impressive, uses satellite images to visualize the globe, in 3D.

(Demoed some time ago in ETV morning-show "Terevisioon")

more people moving around

As already mentioned, Eili is moving to London.
In addition, during this spring:

• Erki is moving from Tallinn to Tartu
• Mikk is moving from Riga to Tartu
• Most probably I'm moving from Tallinn to Tartu
• Margus (Pauts) is coming back from Asia and is looking for a job in Estonia
  

Tartu seems to be very attractive! :-)

Eili is leaving for London

For those who didn't know yet.
My coursemate Eili is leaving for London, she has a new job there.
Probably will know more after today evening, she's throwing a small farewell gathering at her place.

And while we are already on the topic, her room in Liivalaia flat is looking for a new tenant.

liiklusmeditsiini komisjon

Seoses sellega, et tahan sel kevadel kätte võtta ja lõpuks teoks teha ammuse plaani saada omale juhilubade peale ka A-kategooria täht, olin sunnitud natuke seiklema Eesti "vahvas" bürokraatiamaailmas.

Asi iseenesest lihtne ja loogiline: kui soovid juhilubasid teha, siis peab keegi kompetentne isik tunnistama, et sa ka füüsiliselt võimeline oled liiklusvahendit juhtima.
1. kaebus: ARK kodulehel võiks olla välja toodud ilusti-kenasti lubade tegemiseks vajaminevad dokumendid ja nende omandamise viisid. Õnneks oli see info siiski enam-vähem kujul olemas autokooli kodulehel.

Sain teada, et vastava tunnistuse omanikuks on võimalik saada kahel viisil: oma perearsti juures või siis minnes mõnda liiklusmeditsiini komisjoni. Kusjuures, kui teed A või B kategooriat, siis võib kasutada mõlemat varianti ja kui teed C ja "suuremat", siis tuleb kasutada seda va "liiklusmeditsiini komisjoni", perearstist ei piisa.

Nii, kuna mul on hetkel olemas B ja C1, ning C1 kohta ei olnud kusagil sõnakestki mainitud, siis eeldasin, et C1 käib C'ga sama kategooria alla. Ja alustasin liiklusmeditsiini komisjonide otsinguid.

2. kaebus. Mitte kusagil ei ole öeldud, kust võiks neid müstilisi "liiklusmeditsiini komisjone" leida. ARK leht lihtsalt teatab, et sealt saab (ja sedagi kusagil foorumites, mitte ametliku teabe osana). Polikliinikute lehtedel pole sellest sõnagi. Lõpuks küsisin autokoolist ja nemad vähemalt oskasid juhatada. Sain siis teada, et vähemalt Magdaleena ja Mustamäe polikliinikutes on vastav komisjon olemas. So far so good.

Kuna Magdaleena on lähemal, helistan sinna. Saan teada, et komisjon on lahti ainult igal kolmandal täiskuuga kolmapäeval. Või midagi sarnast, igatahes täna lahti ei ole. Ja kui olekski, siis ainult kella neljani. Mõttetud tüübid, milleks teha see komisjon sinna, kui ta esiteks ei ole lahti ja teiseks pannakse kohe kinni kui lahti tehakse?

Heakene küll, ega Magdaleena ainuke koht ei ole. Helistan Mustamäele - hoopis teine tera: saan teada, et komisjon on lahti IGA päev, kuni kella kuueni õhtul. Oluliselt mõistlikum.

Lähen sinna ja sekeldan jälle natuke. Kuna kusagil varem ei ole C1 kategooriast juttu olnud, siis väidan, et mul on vaja tõendit C kategooria jaoks. Palun, 303 krooni. Teoreetiliselt saab ka kaardiga maksta, kuid nagu tavaliselt sellistes asutustes, siis see ei taha töödata. Heakene küll, võtan sulli, maksan ära ning lähen arstitädidega kohtuma. Need on meeldivalt asjalikud ja humoorikad, küsivad juhilubasid näha ja ütlevad kohe, et ma olen 203 krooni üle maksnud: A, B ja C1 kategooria jaoks piisab 100'st kroonist. Asi seegi, et need tädid vähemalt asja jagavad; longin uuesti kolmandalt esimesele korrusele ja nõuan 203 krooni tagasi. Ja uuesti üles, tädid on vahepeal tõendi valmis vorpinud ja lahkun rõõmsalt.

Lõpp hea - kõik hea?

Mitte päris. Sain küll tõendi kätte, kuid mis oli kogu selle saaga eesmärk? Minu tervist kontrollida ja teha kindlaks, kas ma ikka näen ja olen muidu sõidukõlbulik. Ja milles seisnes siis see nn. "tervise kontrollimine"? Umbes 2-3 küsimuses, a'la "ega ma autoga sõites prille ei kanna?" ja "ega mul langetõbe ei ole", jne. Oleks siis vähemalt nägemistki kontrollitud, kuid ei, kus sa sellega. Pean ilmselt ikka päris poolpime olema, selleks, et sealt "komisjonist" seda paberit mitte saada.

Mitte et mulle ei meeldi inimeste usaldus. Kuid see komisjon on siiski mingi eesmärgiga sinna loodud ja ma kahtlen kas see eesmärk on puhtalt "paberimäärimine" ja raha vastu võtmine.

activities for this summer

I have TODO list for this summer:

• jump out of a perfectly functional airplane - take the course and go jumping
• take scuba-diving cource so it is easier to go scuba-diving while on vacation in some warm water area
• take kiteboarding lessons and switch from windsurfing to kiteboarding. also try wakeboarding
• do the A-category (motorcycles) driver-license
  

Probably some more but let's not get carried away yet.

Let's see what can I list in the end of the summer :-)

www.kepivabrik.ee

Võtsin ennast lõpuks käsile ja uuendasin venna firma kodulehe kujunduse ära. Kujundus oli juba mitu kuud valmis, puhtalt minu laiskuse taga...

Imetlege kaa: www.kepivabrik.ee (kujundus ei ole minu tehtud), peaks töötama nii Gecko kui ka IEga.

Püüdsin võimalikult palju CSSiga ära teha ja lõpptulemus sai päris ok. Ainuke ebameeldiv asi, mis silma jäi on see, et CSSiga on praktiliselt võimatu teha lehte, mis oleks vähese sisu korral vertikaalset lehitseja akna keskel ja rohkema sisu korral algaks lihtsalt ülemisest akna servast. Pidi ikka tabeli appi võtma.

new generation of alarmclocks

Interesting New Scientist article: The clock that wakes you when you are ready

õpi end tundma - või siis mitte

Kaimar viitas ühele lehele, kus on võimalik teada saada oma "psühhotüüpi".
Tegin siis ka testi ära ja sain tulemuseks:

E = 25	I = 14
S = 19	N = 20
T = 18	F = 21
J = 18	P = 21

ehk siis olen ENFP (EKSTRAVERT-INTUITIIVNE-TUNDEINIMENE-KOHANEJA) või siis IEE (intuitiivselt-eetiline ekstravert).

Terve hunnik topakalt kõlavaid võõrsõnu.
Ja test ise tundub ka suhteliselt triviaalne, takkajärgi on suhteliselt lihtne ära aimata, mis küsimustele mismoodi vastama peab, selleks, et endale meeldivat tulemust saada.

Ainuke kasu, mis temast ehk on, on teadvustamise küsimus - inimene ise ei teadvusta endale alati oma käitumise nüansse ja motiive.

Kokkuvõttes - ei midagi üllatavat.

Want to Prolong Drunkeness? :-)

Happened to read BalticBlog, that had a link to interesting research in Russia:
Russian Scientists Develop Tablet to Prolong Drunkeness

:-)

looduse omnibuss - Mohni

panoraam
Originally uploaded by nemecec.

On Saturday we went with "Looduse Omnibuss" to the island of Mohni, on foot, over the ice.

Looked a bit scary at first, but once you got used to the thickness of ice, it was quite ok, just a bit slippery. :-)

This "panorama" photo is actually "fake" - I stitched it together manually, in Photoshop, using 8 separate pictures.

Some more pictures coming soon to flickr.

stupid flickr

It loses all the EXIF information from uploaded pictures... or did I miss something somewhere?

yipppiii!

I finally found the place where I can modify the timezone settings + tons of other kinds of stuff...

The downside is that all previous posts have incorrect time now. But at least all the new posts will be ok! :-)

Moon with something

Moon with something
Originally uploaded by nemecec.

such a moon

no rabbish here, please

no rabbish here, please
Originally uploaded by nemecec.

Welcome to Estonia.

I wonder if "rabbish" is short version of "rabbit rubbish"?
Haven't seen that many rabbitses around, though...

Mis on pildil? :-)

Mis on pildil? :-)
Originally uploaded by nemecec.

Ilusa ilma puhul lonkisin täna mööda linna ringi fotokaga...

Back to the 30ties

Back to 30ties
Originally uploaded by nemecec.

dedicated to THE beautiful body! ;-)

wet-wet-wet

The period during the process of

minus degrees and lots of snow -> plus degrees and dry streets and grass

should be declared national holiday and nobody should be forced to go outside. All the possible and impossible places are full of water and "waterish" substance... Öäk!

I try hard to keep in mind that there is hope for all this to end soon...

... only to start the period of DUST. When all the streets are dry again and they haven't been cleaned yet from all the winter shit and then you add some wind to the mixture... Before you can even say "öäk", your eyes are already full of sand and you can literally feel the taste of the streets in your mouth.

The spring has finally begun.

moving on + job offer

I'm leaving my current position, although I might still stay with Inpoc - that will be clear in the next couple of weeks.

Meanwhile, we are looking for someone to take over:


Inpoc Baltics is looking to fill a full-time position for a

TECHNICAL PROJECT MANAGER

situated in Tallinn or Riga office.

About Inpoc:
"Inpoc" brand belongs to Schibsted Mobile which is the leading service provider in Scandinavia and the Baltics. We offer value-added services in mobile networks, our service portfolio contains various SMS-based solutions, interactive voice services, WAP services, etc.
For more information:
http://www.schibstedmobile.com
http://www.inpoc.com
http://www.aspiro.com

General requirements:

• excellent English, spoken and written
• social person, enjoys communicating with colleagues and business partners
• good understanding of computers and general technical issues
• should be able go on business-trips, up to one week at a time

More technical requirements:

• database skills: fluent in SQL, some PostgreSQL experience would be helpful
• comfortable with Internet technologies: HTML, JavaScript, CSS, etc.
• comfortable with Internet protocols: HTTP, FTP, SMTP, POP3, SSH, etc.
• comfortable with XML, DOM and related technologies
• comfortable with command-line Linux/Unix environments

A plus would be:

• Russian language, spoken and written
• knowledge of Java, especially server-side technologies: servlets, J2EE, etc.
• knowledge of Microsoft Visual Basic, C++ or C#
• understanding of networking issues: DNS, VPN, IPSec, DHCP, etc.
• experience with building WML pages
  
• experience with version-control systems, e.g. CVS
• data generation and analysis experience with Microsoft Office tools

We offer:

• flexible working hours
• great pan-Baltic team
• very dynamic industry to work in
• competitive salary
• stability of a big, multinational company
• pan-European, international organization
• substantial amount of traveling in the Baltics and Scandinavia

Some example responsibilities:

• communicating with partners to carry out joint-projects using various Internet technologies
• implementing partner web and wap sites
• weekly status reporting for all active projects
• helping colleagues with any computer-related issues
• making purchasing decisions for various soft- and hardware
• preparing Excel reports based on data from relational database system (PostgreSQL) using SQL
• commuting between Tallinn-Riga-Vilnius offices whenever the need arises
• supporting some legacy Visual Basic 6 code
• troubleshooting J2EE applications, digging into log files, etc.

In general, the position is more for an administrator-type of a person, as opposed to more developer-type. But nonetheless, sound understanding of development technologies is required.

Interested? Need more information? Want to send your CV?
Contact us: neeme.praks@schibstedmobile.com

They have that slippery, slurpy sensation when you eat them that makes them very seductive

Some more from New Scientist:
Oysters may deserve their sexy reputation

And for all the females out there, after you have become pregnant, beware of green tea: Green tea may increase birth defect risk.

Always living on the edge...

want to find out more about a person - here you go!

Another article from New Scientist: Automated web-crawler harvests resume info.
www.zoominfo.com

I tried it, pretty nifty.
It still has some room for improvement, though. For me, it found only some of the information that is actually available there. Google is still better tool, IMO.

Nice experiment:
Search of the President of Estonia: Arnold Rüütel
He is identified as working for company called "Estonia" :-)
Ok, click on link "Estonia" find out more about this "company".
Hmm, two best resources on "Estonia" appear to be two blogs...

"The biggest room in the world is the room for improvement"

school-school-school

Tomorrow I have a mid-term test in Statistics and on Wednesday I have re-exam in Physics... Tried hard to focus my attention on Physics during the weekend - managed to cover half of the material... But I was hoping to cover at least three-fourth... Well-well-well, I guess I should try harder. Maybe today and tomorrow will save me.

But I also have to take today the weekly test in Philosophy and Cisco... Uh well, I hope it would already be Wednesday evening.

Back to work and studies now. :-)

events accumulating

Why is it always so that if you have some plans for some nice event on some day then there has to show up at least one more event for the same time.

Like today.
A long time ago Toomas asked some friends for a sledging event, originally planned for last Friday. As last Friday was "Koondis Tempo" party - I coudn't attend the sledging event. Fortunately for me, Toomas was ill last week and the event was moved to this Friday. Or not so fortunately...

Some weeks ago Triin informed me that she will most probably have a birthday event this Friday. And the plan came true, she is having that event today.

And finally, I just got an email from Taivo where he invites all his friends over to his place... today.

And of course, all these events start at exactly the same time: 19.00.


Maybe it is just a sign that the winter season is about to end and the busy summer season is about to begin...!? That would be a nice change. :-)

Why are humans generous?

Interesting article in New Scientist: Charity begins at Homo sapiens.

And a bit off-topic quote from there:
[...]
To make his point he gives the example of sexual desire, which most biologists agree evolved to spur the conception of offspring. Today, however, individuals experience sexual desire in many situations in which procreation is clearly impossible, "even when they know the object of their desire is imaginary, or a piece of paper", as Tooby says.
[...]

Sexual desire for a piece of paper! :-D

wallpapers for a sunny day like this! :-)

Sepp linked to a nice website: sensitivelight.com - beauuuutiful photos! :-)

Especially I love the wallpapers - guess who has a new wallpaper now?! ;-)
Personal favourites: 1 and 2.

Some content from Koondis Tempo Slovakia 2005 trip

Pictures:
Tanel
Andres
Indrek
Egert
Sirli (added 16-03-2005)
Janar (added 16-03-2005)

Still missing are pictures from: me, KadriKaldam, Ann and Teele. Maybe some more.
I'll try to find some space somewhere to put them up.

Text (in Estonian):
Tõnu
Jüri

These are quite brief and Jüri's story is more about snow and less about the trip itself :-)
However, KadriKaldam is in the process of writing down a more detailed "log" of the whole event. Whenever she manages to finish that, I'll link to it from here also.

Tempo pidu!

Hehee, Tartus on täna Koondis Tempo "Slovakkia II" aftekas - I'm going! ;-)

Ja "Võrgurakendused I" esimese praktikumitöö sain edukalt kaitstud - nokkisin mingi kodulehe valmis, panin juurde natuke mõttetut JavaScripti, paar mõttetut freimi ja voila! :-)

Ja vahepeal käisime seltskonnaga vaatamas Club Privé's Mati Undi lavastatud ja Jan E. Uuspõllu esituses "Ürgmeest" (Rob Becker) - päris lahe oli. Lõpp vajus ära, kuid eks ta ole ka natuke arusaadav, ühe-mehe-etendus ei ole mingi "meelakkumine" (samas jällegi, kes ütles, et mee lakkumine mingi meeldiv ja lihtne tegevus on - see väljend on ikka väga highly overrated).

Võrgurakendused I

Homseks püüan ära teha esimese töö aines "Võrgurakendused I".
On ikka tüütu küll, kui tead täpselt, kuidas seda teha, kuid pead need tunnid selle jaoks ikkagi ohverdama.

Aga noh, mis teha. Ise ma ju ronisin siia kooli, oma teadmisi vormistama.
Eelmine semester java progemise aines sain vähemalt teha alguses tasemetöö ja siis hiljem kohe eksamile.

Filosoofia

IT Kolledzi teisel semestril on õppekavas ka filosoofia. Võtsin selle virtuaalsena, ei viitsi loengutes käia, ilmselt jääksin seal magama. Nüüd saan vähemalt loengut kuulates mingi mitte-mõttetööd-nõudva tegevusega tegeleda ja sellega und eemale peletada.
Kuna täna oli esimene virtuaalne test, siis olin sunnitud kõik viimase kuu aja loengud ära kuulama - kokku 6 tundi. Kuid test oli kokkuvõttes õnneks päris lihtne, eks homme hommikul paistab, mis tulemus on.

Peale 6 tunnist sissejuhatust filosoofia maailma lugesin veel viimast sissekannet Sepa Tuulelohelennus, kus ta viitas väga vahvale hr. Düsfunktsionaalse blögile - filosoofia teemale meeldiv jätk.

...

kolm ja pool tundi hiljem ja olen suutnud hr. Düsfunktsionaalse blögi algusest lõpuni läbi lugeda. Väärt kraam, ei ole midagi öelda... Ühiskonnakriitikast deprekani, vahepeale ka mõni lõbusam looke :-)
Ainult kriitika oli ehk natuke liiga anarhistlikult üheülbaline, konstruktiivsusest jäi puudu. Kuid eks kogu tema blög on päris pessimistlikult häälestatud, seega läheb üldise stiiliga kokku! :-)

skiing in Slovakia!

And the last bit of latest personal news for the day: from 12th until 19th of Feb I'm going to Slovakia to ski (or, actually snowboard). The organizers are the same as last year: Koondis Tempo - a couple of students from Tartu organizing the trip for friends and friends-of-friends.

A really enjoyable gang of people and hopefully a lot of snow! :-)
Feel free to join! - there are still seats available.

also in the news - the magical return of Mr. Pauts!

Yes, it's true! The Man himself is coming back from Indonesia! :-)
Things should become much more interesting in this part of the world when he gets back! ;-)

When-when, tell me WHEN?
According to the conversation held over the good old MSN Messenger, he is planning to quit from Lux sometime in Feb-Mar, chill on Bali Islands for a few months and then return to this part of the world in May-Jun.

Meanwhile I'm trying to find a way how to visit him there before he comes back... think-think, man!

london - here we come!

I'm having a vacation from 27th of Jan until 2nd of Feb - going to London with Elina to visit Kati and Liam there. They are moving away RSN* and this is probably the last time we will see them there, for quite some time.


* (real soon now)

skipping the physics exam

I have a physics exam tomorrow (I'm enrolled in Estonian IT College, in case you didn't know). And I have been really lazy during the semester. Even worse, I was really lazy until "the last moment" (I started to check things on Monday). Today I went to redo some mid-term tests and I realized that I was hopelessly behind the schedule to get everything ready for tomorrow.

Uh-oh, my bad. Probably will have to take this exam again at some other time. At least I will have enough "academic points" to keep me in the school.

metablogging

this time I'll do some "metablogging" - blog about blogging. More specifically: what I consider to be suitable topics/material for blogging and what not.

Me and Elina had an argument about this and it got me thinking. Some key points below.

What audience people write to?
Elina argued that people (should) write only for themselves. I opposed to that: if people write only to themselves then they can just as well keep a private diary and to keep things really private - later on burn it as well. But then why keep it at all? But I don't want to go into those (private diary) reasons. So I'll leave this topic for some other time.

My point is that if you are posting the writing on the Internet then you are hoping that there will be an audience for that (even if you do not admit it). So it brings back the question: what is that audience?

And the tricky issue with a public blog is that it is public - even if you manage to define the target audience for yourself, you never know who might actually end up reading it. So you better have a thick skin or you should be careful with your comments.
I plan to have a thick skin. :-)

What are you trying to achieve with your blog? What is the point of it all?
Elina says that I'm a practical person (as opposed to her, I suppose :-P) and when I think of it, I tend to agree. So I need a point, even when blogging. :-) But then again, should there always be a point? For me, enjoyable blogs seem to fall in two categories: specialized and general. Specialized blogs write about some some specific topic (like my other blog devilop) and general blogs tend to be... um... more general; and to discuss a little bit about everything :-)
This blog is intended to be more general with the main purpose being: disseminate information (more on that below).

But these questions can be asked about any written work, blogging is not unique at all. If you know your audience and you know what you are trying to achieve then the choice of topics should be pretty clear. And also (hopefully) more interesting for your audience to read.

This blog.
The main reason why I started this are my friends abroad. Some of them have blogs (Märt, Kaido & Katu). And it is fun to read what is happening there. So I figured that most probably it would be fun for them to read what is happening back "home", in case they are interested. Answering the audience question above: I consider the main audience to be my friends abroad. And this is also the main reason why I will write in English, most of the time. So my non-Estonian friends would also understand! ;-)

One of the best things about blogs is the non-obtrusiveness: you can choose to read them and you can choose to ignore them. You can choose to use RSS to configure your ThunderBird to download them automagically or you can choose to add a "live" bookmark to your FireFox. No need to mess around with some mailing lists or similar stuff for distributing information...

Although spreading the information was the final push in setting up my blog, I will also write about other stuff - ideas about anything. And I have made a promise to myself that I will not care "too much" about the opinions that other people might develop as a result. :-)

Ok, this has turned out to be quite a long post so I'll stop here.