Wednesday, December 14, 2005

mis mulle indialaste juures ei meeldi

Vahepeal on hulk aega mööda läinud ja kirjutamine on natuke unarusse jäänud. Püüan käesolevaga seda parandada ja natuke vinguda kohalike teemal :-)

Kõige rohkem häirib mind vast see, et puudub igasugune anonüümsus, nii öelda. Kui tänava peal käia, siis valdav osa rahvast vahib mind nagu mingit suurt valget ahvi. Mitte ei piilu uudishimulikult silmanurgast nagu põhjamaades/euroopas kombeks, vaid konkreetselt jõllitab. Ja kui pilgud juhtuvad kohtuma, siis ei ole neil mingit sellist tunnet, et peaks pilgu ära pöörama või nii. Oh ei, nad jõllitavad muudkui mõnuga edasi. Kui lisada siia veel see element, et tänavad on paksult rahvast täis, siis on ilmselge, et jõllitajaid jätkub kuhjaga iga nurga peal. Vähemalt meetrise isikliku ruumiga harjunud põhjamaalase jaoks on see ilmselgelt liig.

Kahtlustan, et see on suures osas tingitud sellest, et:
  • ma olengi suur valge ahv :-) Ehk siis enamus kohalikke ulatuvad mulle vaevu lõua alla ja minu esivanemate hulgas on tumedanahaliste protsent kaduvväike. Mõni ime siis, et ma tänavapildis välja paistan - suur valge laik.
  • ma käin korralikumalt riides kui enamik tänaval ringi patseerivaid kohalikke mehi. Mis teha, tulin siia tööle ja matkariided jäid maha.
  • nende koloniaalse mineviku tõttu on neil n.ö. /valge-kompleks/ kõvasti nahavahel. Telekast tuleb ka praktiliselt iga reklaamipausi ajal ikka mõni nahavalgendaja reklaam.

Mitte, et Elinal palju kergem oleks. Ta on küll pisike, kuid valge naine tekitab veel suuremat elevust. Suurus tuleb kohati ilmselt siiski kasuks, sisendab kohalikele natuke aukartust :-)

Ja pidev tähelepanu on väsitav. Lõpptulemusena oleme loobunud kohalikega võitlemast ja liigume niipalju kui võimalik takso või isikliku autojuhiga.

1 comment:

lucymartin23230906 said...

I read over your blog, and i found it inquisitive, you may find My Blog interesting. My blog is just about my day to day life, as a park ranger. So please Click Here To Read My Blog