Wednesday, August 03, 2005

3. august, 2005.a. 19.49. Tiigi tänava korter, Tartus.

Olen lõpetanud musta pesu kottitoppimise ja kõikvõimalike digitaalsete lisaseadmete läpakakotti pakkimise. Seisan nüüd keset kööki ja püüan omale võimalikult kähku viimaseid toiduvarusid kõhtu pigistada. Kolmeks nädalaks ei saa ju siia midagi hallitama jätta. Olen juba jõudnud nahka pista viimased pasteedileivad, kui avastan külmkapist märkimisväärse koguse vaarikaid ja mustsõstraid. Elina vanemad maalt tõid paar päeva tagasi, kõige paremate soovidega. Hetkel aga kirun neid häid soove mõttes, kuna kolme nädalat need marjad kindlasti vastu ei pea. Kaalun kähku erinevaid variante - kõik marjad kohe nahka pista või kaasa võtta ja nendega hiljem tegeleda. Kolmas variant käib ka peast läbi, kuid viskan selle kiiresti peast välja - heade soovide toojaid ei saa ju lihtsalt prügikasti kallata!
Kuid see ei ole nii lihtne - prügikasti idee on ennast ise edasi arendama hakanud. Ehhki ma ei kaalu seda varianti enam tõsiselt on minu peas siiski hakanud uitama mõtted inimeste veidra käitumise üle - kui ma need marjad nüüd vaikselt ära viskaksin, siis ju ei juhtuks midagi. Head soovid jääksid ikka headeks soovideks ja minul oleks ka lihtsam oma olukorda lahendada.
Kuid see selleks - otsustan kompromissi kasuks - söön vaarikad kohe ära ja mustsõstrad jäävad hilisemaks. Alustan supilusikaga vaarikate kugistamist ja mõtlen samas endamisi, ega mul sellest poolekilosest vaarikapommist järsku hiljem mingeid kõhuhädasid ei teki. Kugistan edasi. Viimased lusikatäied meenutavad mulle juba natuke hirmufaktori tegelaste nägusid, kui nad on sunnitud mingeid jälkusi sööma. Kuidagi ei ole seda mõnusat vaarikate nautimise tunnet. Vaatan kella ja nendin, et poole üheksase bussi peale ilmselt ei jõua.

3. august, 2005.a. 23.14. Tallinn, 184 km hiljem.
Surnuaed on juba pime.

1 comment:

Elina said...

:D tobu!!!!!