Kuna hotell asub siseministeeriumi kõrval, siis tuleb kõigepealt läbida siseministeeriumi lähiümbruse turvakontroll. Hotelli juures on juba järgmine kontroll.
Ilmselt pommiautode peatamise eesmärgil ei saa otse hooga hotelli treppi sõita, vaid tuleb läbida betoonplokkidest ehitatud omamoodi slaalomirada. Vigursõidu alguses vaadatakse veel ka kapoti alla - ei saa küll täpselt aru, milleks see kasulik on - sama hästi võiks ma ju pommi pagasiruumi või auto alla panna. Ju neil on siis julgem tunne. Või lihtsalt igav, arvab Ando.
Hotell on kena - tuba on umbes sama suur nagu minu korter Tartus :-). Samas on huvitavate kohtade pealt kokku hoitud - näiteks korrustevaheliste treppide juures on korruste numbrid spray'ga seina peale lastud. Ilmselt siis kõik sõidavad liftiga ja trepist keegi ei käi - neid korrusenumbreid näevad inimesed ainult tulekahju korral ja siis on neil ilmselt suva.
Väga vara läheb pimedaks - tuppa jõudes on veel valge, kuid loojang on puhtalt minutite küsimus. Aknast paistab siseministeeriumi hoone, millest ei tohi pilti teha. Selle peale tegin kähku kohe pildi ära. Kui Ando ja Gerri eelmine kord siin käisid, siis tegid nad sellest tänava peal pilti ja kohe oli politsei jaol ja alustas ülekuulamist - miks ja kus ja kellega. Lõpuks lasid ikka tulema, kuid kaamerast pidi pildid ära kustutama. Ando telefonist ei taibanud nad neid aga kustutada.
Kuna check-in'i käigus teatati meile, et hommikusööki meil hinna sees ei ole, siis otsustame Andoga poodi minna, et natuke toidukraami hankida. ~300 kroonine hommikusöögi hind kipub isu pealt ära ajama. Poodi läheme jala ja olgugi, et päike on juba loojunud on leitsak ikkagi üsna ebameeldiv. Kõige tipuks puhub veel väga kuiv ja kuum tuul, ilmselt mingi laheda nimega kõrbetuul - minul kippusid silmad ära kuivama. Umbes selline tunne, nagu puhuks soojapuhur kogu aeg näkku. Muidu on linn nagu linn ikka - majad ja autod :-). Ainult jalakäijaid ei ole praktiliselt üldse näha - kütus on nii odav, et peaaegu kõik sõidavad autoga. Ja selle peale kui Gerri ja Ando kord jala kontorist hotelli kõndisid vaadati üsna imelikult. Ilmselt siis ei ole kombeks jala kõndida, eriti veel eurooplastel.
Poes oli lõbus vahejuhtum sellega, et kaardimakse tsheki allkirjastamisel keerutasin ma seda tshekki ikka üsna tükk aega käes - esiteks ei saanud täpselt aru, mis pidi selle üldse peaks ette võtma ja teiseks ei suutnud seda allkirja kohta tuvastada. Lõpuks siiski leidsin ka paar pisikest ladina tähestiku numbrit ja panin selle järgi üles-alla suuna paika. Ja siis nägin juba ka paari joont, mille vahele ma lõpuks oma harkjalad ka sirgeldasin.
No comments:
Post a Comment