25. august, 2005. a. 22.21. Centra hotell, Riia.

Oleme Joosepiga lõpuks oma tööpäeva lõpetanud, hotelli jõudnud ja kaalume edasisi tegevusplaane - magama või linna peale? Magama veel ei viitsi minna ja pealegi pole tükk aega riiakaid näinud. Paar kõnet Mikule ja Eikole ning plaan on küps - kohtume Eiko&co'ga linna peal umbes tunni aja pärast. Eiko käest sai veel teada, et esmakursuslasi ei õnnestu täna näha - on teised juba ühikasse magama kobinud. Kuid see-eest on teise-kolmanda kursuse rahvas valmis "ühele" tulema. Lisaks selgus, et homme õhtul on koolis selle õppeaasta esimene pidu! :-) Kuivõrd nädalavahetus oli niikuinii plaanis Lätis veeta, siis kõlab see nagu plaan.
Kooserdame linna peale. Tänavapilt on ikka aasta-aastalt järjest turistirohkemaks muutunud - nüüdseks on lood juba umbes sama hullud kui Tallinnas, pärismaalased kipuvad kesklinnas vähemusse jääma. Ja koos turistivoo suurenemisega on suurenenud ka õllehind - rohkem kui kahekordistunud 8 aastaga.
Peale ühte õlut mingis suvalises õllekas kohtume ka riiakatega. Ja nagu ikka, jäävad eestlased "mõeldud-mõeldud" traditsioonile kindlaks - kui eestlasi on üle kahe-kolme, siis moodustavad nad eneselegi ootamatult peata lambakarja, mis ei suuda kuidagi otsustada, millise õlleka kasuks otsustada. Peale põhjalikke vaidlusi ja poolt/vastuargumentide vaagimist otsustatakse kõigepealt "Pelmeni"s keha kinnitada (tuntud rahvasuus ka "pelmennaja" nime all).

Peale suupisteid lubavad riiakad meid viia mingisse vanalinna baari, kus toop õlut maksab 60 santiimi. Kõlab uskumatuna? Kohale jõudes selgus, et hinna osas oli jutt tõene - küll aga võib vaielda selle üle, mida nad mõtlevad "õlle" all. Kui tavaliselt on õllekates õlu vaikimisi kohaliku turuliidri Aldarise Zelta, siis seal oli mingi oluliselt marginaalsema pruulikoja märjuke saadaval. Kuid ega tal väga viga ei olnudki, ei saa kobiseda - tõeline value for money. Selles keldribaaris oli ka paar muud fenomeni.
Esiteks üks vägijooke liiast tarvitanud tüüp, kes umbes iga viie minuti tagant püsti kargas ja meeletu hooga tantsu vihtuma hakkas. Seejuures mitte just liiga palju tähelepanu rütmile ja teistele külastajatele pöörates. Ilmselt arvas ta, et selline mürgel muudab ta vastassoole vastupandamatuks.
Teiseks oli seal kohas ilmselt midagi väga korrast ära WC'ga - igatahes jõudis meieni aeg-ajalt päris ebameeldivaid sitahaisu pahvakaid. Ja tantsu vihtuv hullumeelne muutis olukorra ainult hullemaks, pannes õhu liikuma.
Lõpetuseks väisasime veel Casablancat kus TSikk üsna varsti magama jäi. Lõbustasime ennast siis sellega, et kui kõik joogid joodud, siis hiilisime vaikselt välja, akna taha, ja helistasime talle. Plaanisime küsida: "kuhu sa jäid, meie juba ammu kodus magame?". Lahe nali, kas pole? :-P TSikk ärkas küll üles, kuid ei teinud telefoni kuulmagi. Lihtsalt kihutas väljapääsu poole ja meid õues nähes ei saanud enam asjast üldse aru. Naljast ammugi mitte. Niipalju siis sellest "lõbustusest".

Hotelli ja tuttu.