Oleme õnnelikult Valgevene piiri äärest tagasi ja valmis bussi peale minema. Mikk rääkis häid sõnu suhteliselt äsjaavatud Ecolines Riia-Tartu bussiliini kohta ja otsustame uut tegijat proovida. Ecolines kassas palume kaks piletit Tartusse. Kassiirineiu väga lahkelt palub meie isikut tõendavaid dokumente, et meie nimed arvutisse toksida. Elina on esimene. "Hmm, what is this letter here? Is it a 'Q'?" No kurat, ise töötab Eestisse pileteid müüva bussifirma kassas ja ei ole kunagi 'Õ' tähte näinud? Ilmselgelt esimest päeva tööl. Edasi. Neiu väga lahkelt näitab meile mingit bussiplaani ja palub meil omale kohad valida. Valime ära ja saame piletid. Küsimuse peale, mis peatusest buss läheb, saame vastuseks "transit 2", väikese suusõnalise juhendi ja pileti peale lüüakse peatuse nimega tempel. So far so good.
Liigume ooteplatvormile ja ootame bussi. Vahepeal hakkab sadama padukat ja varjume bussijaama serva alla. Saabuvad kaks bussi. Üks on pisem ja peatub peatuses "transit 1", teine on suurem ja peatub peatuses "transit 2". Igaks juhuks uurin ka mõlema bussi esiklaasi taha asetatud valget tahvlit, kus tavalisematel bussifirmadel seisavad peal nende linnade nimed, kuhu buss sõidab. Et oleks lihtsam õiget bussi leida, või nii. Ecolines on otsustanud ennast konkurentidest eristada sellega, et kirjutab sinna tahvli peale hoopis kõigi nende linnade nimed, kuhu nende firma bussidega on võimalik sõita. Et astu aga suvalise Ecolines bussi peale, küll see su kohale viib.
Heakene küll, kuna kahel bussil on linnade nimekiri täpselt samasugune, siis otsustame kasutada teisi tundemärke, et ära tunda seda bussi, mille peale meile piletid müüdi. Märkame, et suurema bussi plaani oleme me kassas kohti valides juba näinud ja peatuse nimi klapib ka. Seega liigume suurema bussi pealemineku järjekorda. Vihma ikka ladistab. Sedapuhku juba krae vahele.
Järjekorras seistes selgub, et keegi ei tea täpselt, kuhu see buss sõidab. Selgust ei too ka täiesti umbkeelne ja ilmselgelt ähmi täis bussisaatja, kes peaks kontrollima, et bussi peale saavad ikka õiged inimesed. Ilmselt on ka tema esimest päeva tööl. Kaaskannatajatega vestluse käigus jääb mulje, et buss sõidab marsruudil Riia-Valga-Pärnu-Tartu-Tallinn. Selgusetuks jääb, kuidas sellist marsruuti järgides on võimalik 4,5 tunniga Tartusse jõuda, kuid eks me näe.
Kätte jõuab Elina kord bussi siseneda. Bussisaatja uurib piletit - pileti peal on mustvalgel kirjas "Riga-Tartu" ja hunnik muud infot, kaasa arvatud istekoha number. Neiul endal on nimekiri kõigi reisijate nimede ja kohanumbritega, ta uurib seda pingsalt ja teeb siis linnukese mingi täiesti võõra nime taha, kes on märgitud istuma Elinaga sama koha peale. Ok, Elina on sees, minu kord. Neiu uurib jälle vastavat paberit ja leiab, et minu nime reisijate nimekirjas ei ole. Helistab paaniliselt kuhugi ja palub mingil Dimal kohale tulla. Ja palub minul niikaua oodata väljaspool bussi. Vihma ikka ladistab, krae vahele.
Lõpuks tegeletakse ka minuga, enne kui ma päris ära külmun. Kohale on saabunud Dima, kes, nagu selgub, on bussijuht. Vähemalt tema ei ole päris kuu pealt kukkunud ja jagab natuke matsu. Selgub, et see buss sõidab siiski liinil Riia-Pärnu-Tallinn ja Tartusse see ei sõida. Tartusse sõitis hoopis too teine buss, mis oli peatuses "transit 1". No-t*ra-ma-ei-või, peale pooletunnist vihmavees leotamist sellise uudisega lajatada - hakkan juba mõttes meile ööbimiskoha alternatiive välja mõtlema - Tartusse täna ju enam rohkem busse ei lähe. Otsustame siiski bussi peale jääda, isegi kui see tähendab Tallinnasse sõitmist - vähemalt oleme Riiast minema saanud! :-)
Just siis, kui oleme juba viimast "täna Tartusse jõudmise lootust" kaotamas, selgub siiski, et bussijuht Dima suudab heastada selle, et kogu ülejäänud firma alates kasiirist kuni reisisaatjani talle vastu töötab - ta on nimelt helistanud Tartu bussi juhile ja tollele teatanud "stopp!". Õnneks ei ole Tartu buss siiski väga kaugele veel jõudnud ja me saame Tallinna bussiga küüdi Tartu bussi peatuskohta. Väike bussivahetus ja juba võimegi nentida - lõpp hää, kõik hää!
Jõuame siiski õhtuks koju.
No comments:
Post a Comment