Oleme õnnelikult Valgevene piiri äärest tagasi ja valmis bussi peale minema. Mikk rääkis häid sõnu suhteliselt äsjaavatud Ecolines Riia-Tartu bussiliini kohta ja otsustame uut tegijat proovida. Ecolines kassas palume kaks piletit Tartusse. Kassiirineiu väga lahkelt palub meie isikut tõendavaid dokumente, et meie nimed arvutisse toksida. Elina on esimene. "Hmm, what is this letter here? Is it a 'Q'?" No kurat, ise töötab Eestisse pileteid müüva bussifirma kassas ja ei ole kunagi 'Õ' tähte näinud? Ilmselgelt esimest päeva tööl. Edasi. Neiu väga lahkelt näitab meile mingit bussiplaani ja palub meil omale kohad valida. Valime ära ja saame piletid. Küsimuse peale, mis peatusest buss läheb, saame vastuseks "transit 2", väikese suusõnalise juhendi ja pileti peale lüüakse peatuse nimega tempel. So far so good.
Liigume ooteplatvormile ja ootame bussi. Vahepeal hakkab sadama padukat ja varjume bussijaama serva alla. Saabuvad kaks bussi. Üks on pisem ja peatub peatuses "transit 1", teine on suurem ja peatub peatuses "transit 2". Igaks juhuks uurin ka mõlema bussi esiklaasi taha asetatud valget tahvlit, kus tavalisematel bussifirmadel seisavad peal nende linnade nimed, kuhu buss sõidab. Et oleks lihtsam õiget bussi leida, või nii. Ecolines on otsustanud ennast konkurentidest eristada sellega, et kirjutab sinna tahvli peale hoopis kõigi nende linnade nimed, kuhu nende firma bussidega on võimalik sõita. Et astu aga suvalise Ecolines bussi peale, küll see su kohale viib.
Heakene küll, kuna kahel bussil on linnade nimekiri täpselt samasugune, siis otsustame kasutada teisi tundemärke, et ära tunda seda bussi, mille peale meile piletid müüdi. Märkame, et suurema bussi plaani oleme me kassas kohti valides juba näinud ja peatuse nimi klapib ka. Seega liigume suurema bussi pealemineku järjekorda. Vihma ikka ladistab. Sedapuhku juba krae vahele.
Järjekorras seistes selgub, et keegi ei tea täpselt, kuhu see buss sõidab. Selgust ei too ka täiesti umbkeelne ja ilmselgelt ähmi täis bussisaatja, kes peaks kontrollima, et bussi peale saavad ikka õiged inimesed. Ilmselt on ka tema esimest päeva tööl. Kaaskannatajatega vestluse käigus jääb mulje, et buss sõidab marsruudil Riia-Valga-Pärnu-Tartu-Tallinn. Selgusetuks jääb, kuidas sellist marsruuti järgides on võimalik 4,5 tunniga Tartusse jõuda, kuid eks me näe.
Kätte jõuab Elina kord bussi siseneda. Bussisaatja uurib piletit - pileti peal on mustvalgel kirjas "Riga-Tartu" ja hunnik muud infot, kaasa arvatud istekoha number. Neiul endal on nimekiri kõigi reisijate nimede ja kohanumbritega, ta uurib seda pingsalt ja teeb siis linnukese mingi täiesti võõra nime taha, kes on märgitud istuma Elinaga sama koha peale. Ok, Elina on sees, minu kord. Neiu uurib jälle vastavat paberit ja leiab, et minu nime reisijate nimekirjas ei ole. Helistab paaniliselt kuhugi ja palub mingil Dimal kohale tulla. Ja palub minul niikaua oodata väljaspool bussi. Vihma ikka ladistab, krae vahele.
Lõpuks tegeletakse ka minuga, enne kui ma päris ära külmun. Kohale on saabunud Dima, kes, nagu selgub, on bussijuht. Vähemalt tema ei ole päris kuu pealt kukkunud ja jagab natuke matsu. Selgub, et see buss sõidab siiski liinil Riia-Pärnu-Tallinn ja Tartusse see ei sõida. Tartusse sõitis hoopis too teine buss, mis oli peatuses "transit 1". No-t*ra-ma-ei-või, peale pooletunnist vihmavees leotamist sellise uudisega lajatada - hakkan juba mõttes meile ööbimiskoha alternatiive välja mõtlema - Tartusse täna ju enam rohkem busse ei lähe. Otsustame siiski bussi peale jääda, isegi kui see tähendab Tallinnasse sõitmist - vähemalt oleme Riiast minema saanud! :-)
Just siis, kui oleme juba viimast "täna Tartusse jõudmise lootust" kaotamas, selgub siiski, et bussijuht Dima suudab heastada selle, et kogu ülejäänud firma alates kasiirist kuni reisisaatjani talle vastu töötab - ta on nimelt helistanud Tartu bussi juhile ja tollele teatanud "stopp!". Õnneks ei ole Tartu buss siiski väga kaugele veel jõudnud ja me saame Tallinna bussiga küüdi Tartu bussi peatuskohta. Väike bussivahetus ja juba võimegi nentida - lõpp hää, kõik hää!
Jõuame siiski õhtuks koju.
Monday, August 29, 2005
26-28. august, 2005. a. Nädalavahetus Lätis.
Nagu juba varem mainitud, siis reede õhtul oli koolis pidu. Päris tavaline kooli pidu, kui see välja arvata, et kooli õue peale oli püsti aetud batuut (või kuidasiganes nimetatakse seda täispuhutavat vidinat, kus peal hüpata saab?) - seal peal said siis kõik vägijookidest väge juurde saanud noored ennast välja elada, enda ja teiste tervist oluliselt ohustamata. Päris mõistlik idee minu meelest.
Peale kooli pidu tegime muidugi kohustusliku tiiru linna peal (pelmennaja, pulkviedis, jne), kuid pikka pidu ei tulnud.
Laupäeva hommikul saabus Elina kah Riiga ja sõitsime AnnaZ ja tema mehega AnnaLe maamajja, AnnaLe igasuvisele peole. Maamaja asus kahjuks Läti kagunurgas, kohe vastu valgevene piiri ja sõit sinna kestis üle 4 tunni. Koht oli lahe - Läti-Valgevene piir jooksis 10 meetri kauguselt maamajast, piiripost oli tuppa näha. Ja loodus oli muidugi kena. Ja mõnus oli jälle üle pika aja oma lätakatest-leedukatest koolikaaslasi näha.
Peale kooli pidu tegime muidugi kohustusliku tiiru linna peal (pelmennaja, pulkviedis, jne), kuid pikka pidu ei tulnud.
Laupäeva hommikul saabus Elina kah Riiga ja sõitsime AnnaZ ja tema mehega AnnaLe maamajja, AnnaLe igasuvisele peole. Maamaja asus kahjuks Läti kagunurgas, kohe vastu valgevene piiri ja sõit sinna kestis üle 4 tunni. Koht oli lahe - Läti-Valgevene piir jooksis 10 meetri kauguselt maamajast, piiripost oli tuppa näha. Ja loodus oli muidugi kena. Ja mõnus oli jälle üle pika aja oma lätakatest-leedukatest koolikaaslasi näha.
26. august, 2005. a. 13.26. Riia kontor.
Elina just helistas ja teatas, et meie Tartu korterisse on sisse murtud. Nõme lugu küll. Õnneks paistis, et ära pole midagi viidud - vähemalt paistis esialgu. Hiljem selgus siiski, et päris tühjade kätega vargapoisid ei lahkunud - võeti kaasa minu vanem digifotokas (Olympus Camedia C2100UZ), umbes 30 CD plaadi jagu muusikat ja araabia naiste näokate, mille ma Elinale Saudist suveniiriks tõin. Imelik valik, ausalt öelda. Oleks võinud võtta hoopis näiteks arvuti ja selle lisaseadmeid. Kuid ilmselt oli neil tsipa kiire ja otsiti pigem sularaha ja pangakaarte, arvas politsei. Veel teadis politsei rääkida, et sarnasel ajal oli sees käidud ka ühes teises kõrvaltänavas asuvas vanainimese korteris ja sealt saadi juba parem saak: sularaha ja pangakaart, koos PIN koodiga. Ma ei saa ikka aru inimestest, kes hoiavad oma pangakaarti ja PINi ühes kohas. Ja liiati veel kodus - kaart on ju maksevahend, seda tuleb ikka kaasas kanda. Ja raha pangas, mitte kodus. Aga eks nende vanainimeste teed ole ikka müstilised olnud.
Politsei puhul oli lahe veel see, et kohale tuli ka uurija krimipolitseist ja võttis sõrmejälgi ja kurtis, et DNA proovi ei saa kusagilt võtta. Nagu mõnes telkust tulevas krimisarjas. :-) Kahjuks ta sõrmejälgi ei saanud, kuna pätt oli kandnud kindaid - sai ainult kinda "sõrmejälje" ja tuvastas, et tegemist on ühe peenemat sorti töömehekindaga, mida saab osta suvalisest ehitusmaterjalide poest. Seega, ei mingeid niidiotsi.
Ära viidud asjade põhjal nad aga siiski üht-teist oletada püüdsid: kuna midagi rohkemat ei võetud, siis oli ilmselt tegemist mingite "noorte nolkidega", mitte n.ö. "tõsiste tegijatega". Ja kuna võetud oli ka tõeliselt imelikke asju nagu see araabia naiste peakate ja natuke vähem imelikke CD plaate, siis pakkusid nad, et võis olla tegemist samal nädalavahetusel Tartus toimunud reivi külalistega.
Jälgede ajamiseks soovitasid nad meil käia mööda Tartu pandimaju ja vaadata, ehk müügil olevate asjade hulgas on ka varastatud digifotokas. Iseenesest on see fotokas Eestis ilmselt päris unikaalne, Tartus veel eriti, seega võib silmad lahti hoida küll. Käisime ka mõned pandimajad läbi, kuid ilma eduta. Eks näis, kas näeb neid asju veel kunagi või mitte, erilist optimismi ei oma.
Politsei puhul oli lahe veel see, et kohale tuli ka uurija krimipolitseist ja võttis sõrmejälgi ja kurtis, et DNA proovi ei saa kusagilt võtta. Nagu mõnes telkust tulevas krimisarjas. :-) Kahjuks ta sõrmejälgi ei saanud, kuna pätt oli kandnud kindaid - sai ainult kinda "sõrmejälje" ja tuvastas, et tegemist on ühe peenemat sorti töömehekindaga, mida saab osta suvalisest ehitusmaterjalide poest. Seega, ei mingeid niidiotsi.
Ära viidud asjade põhjal nad aga siiski üht-teist oletada püüdsid: kuna midagi rohkemat ei võetud, siis oli ilmselt tegemist mingite "noorte nolkidega", mitte n.ö. "tõsiste tegijatega". Ja kuna võetud oli ka tõeliselt imelikke asju nagu see araabia naiste peakate ja natuke vähem imelikke CD plaate, siis pakkusid nad, et võis olla tegemist samal nädalavahetusel Tartus toimunud reivi külalistega.
Jälgede ajamiseks soovitasid nad meil käia mööda Tartu pandimaju ja vaadata, ehk müügil olevate asjade hulgas on ka varastatud digifotokas. Iseenesest on see fotokas Eestis ilmselt päris unikaalne, Tartus veel eriti, seega võib silmad lahti hoida küll. Käisime ka mõned pandimajad läbi, kuid ilma eduta. Eks näis, kas näeb neid asju veel kunagi või mitte, erilist optimismi ei oma.
Friday, August 26, 2005
25. august, 2005. a. 22.21. Centra hotell, Riia.
Oleme Joosepiga lõpuks oma tööpäeva lõpetanud, hotelli jõudnud ja kaalume edasisi tegevusplaane - magama või linna peale? Magama veel ei viitsi minna ja pealegi pole tükk aega riiakaid näinud. Paar kõnet Mikule ja Eikole ning plaan on küps - kohtume Eiko&co'ga linna peal umbes tunni aja pärast. Eiko käest sai veel teada, et esmakursuslasi ei õnnestu täna näha - on teised juba ühikasse magama kobinud. Kuid see-eest on teise-kolmanda kursuse rahvas valmis "ühele" tulema. Lisaks selgus, et homme õhtul on koolis selle õppeaasta esimene pidu! :-) Kuivõrd nädalavahetus oli niikuinii plaanis Lätis veeta, siis kõlab see nagu plaan.
Kooserdame linna peale. Tänavapilt on ikka aasta-aastalt järjest turistirohkemaks muutunud - nüüdseks on lood juba umbes sama hullud kui Tallinnas, pärismaalased kipuvad kesklinnas vähemusse jääma. Ja koos turistivoo suurenemisega on suurenenud ka õllehind - rohkem kui kahekordistunud 8 aastaga.
Peale ühte õlut mingis suvalises õllekas kohtume ka riiakatega. Ja nagu ikka, jäävad eestlased "mõeldud-mõeldud" traditsioonile kindlaks - kui eestlasi on üle kahe-kolme, siis moodustavad nad eneselegi ootamatult peata lambakarja, mis ei suuda kuidagi otsustada, millise õlleka kasuks otsustada. Peale põhjalikke vaidlusi ja poolt/vastuargumentide vaagimist otsustatakse kõigepealt "Pelmeni"s keha kinnitada (tuntud rahvasuus ka "pelmennaja" nime all).
Peale suupisteid lubavad riiakad meid viia mingisse vanalinna baari, kus toop õlut maksab 60 santiimi. Kõlab uskumatuna? Kohale jõudes selgus, et hinna osas oli jutt tõene - küll aga võib vaielda selle üle, mida nad mõtlevad "õlle" all. Kui tavaliselt on õllekates õlu vaikimisi kohaliku turuliidri Aldarise Zelta, siis seal oli mingi oluliselt marginaalsema pruulikoja märjuke saadaval. Kuid ega tal väga viga ei olnudki, ei saa kobiseda - tõeline value for money. Selles keldribaaris oli ka paar muud fenomeni.
Esiteks üks vägijooke liiast tarvitanud tüüp, kes umbes iga viie minuti tagant püsti kargas ja meeletu hooga tantsu vihtuma hakkas. Seejuures mitte just liiga palju tähelepanu rütmile ja teistele külastajatele pöörates. Ilmselt arvas ta, et selline mürgel muudab ta vastassoole vastupandamatuks.
Teiseks oli seal kohas ilmselt midagi väga korrast ära WC'ga - igatahes jõudis meieni aeg-ajalt päris ebameeldivaid sitahaisu pahvakaid. Ja tantsu vihtuv hullumeelne muutis olukorra ainult hullemaks, pannes õhu liikuma.
Lõpetuseks väisasime veel Casablancat kus TSikk üsna varsti magama jäi. Lõbustasime ennast siis sellega, et kui kõik joogid joodud, siis hiilisime vaikselt välja, akna taha, ja helistasime talle. Plaanisime küsida: "kuhu sa jäid, meie juba ammu kodus magame?". Lahe nali, kas pole? :-P TSikk ärkas küll üles, kuid ei teinud telefoni kuulmagi. Lihtsalt kihutas väljapääsu poole ja meid õues nähes ei saanud enam asjast üldse aru. Naljast ammugi mitte. Niipalju siis sellest "lõbustusest".
Hotelli ja tuttu.
Kooserdame linna peale. Tänavapilt on ikka aasta-aastalt järjest turistirohkemaks muutunud - nüüdseks on lood juba umbes sama hullud kui Tallinnas, pärismaalased kipuvad kesklinnas vähemusse jääma. Ja koos turistivoo suurenemisega on suurenenud ka õllehind - rohkem kui kahekordistunud 8 aastaga.
Peale ühte õlut mingis suvalises õllekas kohtume ka riiakatega. Ja nagu ikka, jäävad eestlased "mõeldud-mõeldud" traditsioonile kindlaks - kui eestlasi on üle kahe-kolme, siis moodustavad nad eneselegi ootamatult peata lambakarja, mis ei suuda kuidagi otsustada, millise õlleka kasuks otsustada. Peale põhjalikke vaidlusi ja poolt/vastuargumentide vaagimist otsustatakse kõigepealt "Pelmeni"s keha kinnitada (tuntud rahvasuus ka "pelmennaja" nime all).
Peale suupisteid lubavad riiakad meid viia mingisse vanalinna baari, kus toop õlut maksab 60 santiimi. Kõlab uskumatuna? Kohale jõudes selgus, et hinna osas oli jutt tõene - küll aga võib vaielda selle üle, mida nad mõtlevad "õlle" all. Kui tavaliselt on õllekates õlu vaikimisi kohaliku turuliidri Aldarise Zelta, siis seal oli mingi oluliselt marginaalsema pruulikoja märjuke saadaval. Kuid ega tal väga viga ei olnudki, ei saa kobiseda - tõeline value for money. Selles keldribaaris oli ka paar muud fenomeni.
Esiteks üks vägijooke liiast tarvitanud tüüp, kes umbes iga viie minuti tagant püsti kargas ja meeletu hooga tantsu vihtuma hakkas. Seejuures mitte just liiga palju tähelepanu rütmile ja teistele külastajatele pöörates. Ilmselt arvas ta, et selline mürgel muudab ta vastassoole vastupandamatuks.
Teiseks oli seal kohas ilmselt midagi väga korrast ära WC'ga - igatahes jõudis meieni aeg-ajalt päris ebameeldivaid sitahaisu pahvakaid. Ja tantsu vihtuv hullumeelne muutis olukorra ainult hullemaks, pannes õhu liikuma.
Lõpetuseks väisasime veel Casablancat kus TSikk üsna varsti magama jäi. Lõbustasime ennast siis sellega, et kui kõik joogid joodud, siis hiilisime vaikselt välja, akna taha, ja helistasime talle. Plaanisime küsida: "kuhu sa jäid, meie juba ammu kodus magame?". Lahe nali, kas pole? :-P TSikk ärkas küll üles, kuid ei teinud telefoni kuulmagi. Lihtsalt kihutas väljapääsu poole ja meid õues nähes ei saanud enam asjast üldse aru. Naljast ammugi mitte. Niipalju siis sellest "lõbustusest".
Hotelli ja tuttu.
Thursday, August 25, 2005
25. august, 2005. a. 6.00. Tartu korteri magamistuba.
Telefon piniseb vastikult teavitades minu unesegast aju varsti lahkuvast Riia bussist.
Neljapäeva ja reede plaanin veeta Riias, andes paar vana töökoha projekti Joosepile üle ja nüüd tuleb ennast kuidagi sinna kohale toimetada. Ohates ronin Elina kaisust välja ja alustan hommikuste märjavõitu hügieeniprotseduuridega.
Nagu onu Uku ikka tavatses öelda - "pestud-kustud-kammitud" - ja olengi valmis bussijaama poole leekima. Kiire pilk kellale vihjab sellele, et tõotab jälle tulla üks minu isiklikke rekordaegu marsruudil korter-bussijaam.
25. august, 2005. a. 11.27. Riia bussijaam.
Ohates ronin bussist maha ja loodan enamisi, et keegi nupusell juba telepordi leiutaks. Kuid seniks tuleb läbi ajada busside ja lennukitega.
Neljapäeva ja reede plaanin veeta Riias, andes paar vana töökoha projekti Joosepile üle ja nüüd tuleb ennast kuidagi sinna kohale toimetada. Ohates ronin Elina kaisust välja ja alustan hommikuste märjavõitu hügieeniprotseduuridega.
Nagu onu Uku ikka tavatses öelda - "pestud-kustud-kammitud" - ja olengi valmis bussijaama poole leekima. Kiire pilk kellale vihjab sellele, et tõotab jälle tulla üks minu isiklikke rekordaegu marsruudil korter-bussijaam.
25. august, 2005. a. 11.27. Riia bussijaam.
Ohates ronin bussist maha ja loodan enamisi, et keegi nupusell juba telepordi leiutaks. Kuid seniks tuleb läbi ajada busside ja lennukitega.
Tuesday, August 23, 2005
23. august 2005.a. 21.03. Tartu.
Tagasi kodus! Viimased 22 tundi on oldud teel ja mõnus on lõpuks jälle kodus olla. ;-)
23. august 2005.a. 16.28. Tallinna lennujaam.
No muidugi, nad suutsid mu pagasi ära kaotada. Ja veel nii põhjalikult, et nad isegi ei tea, kus see olla võiks.
Kusjuures, omast arust ma nägin seda veel Frankfurdi lennuväljal, meie lennuki ratta najale toetatuna. Millegipärast oli ta natuke kõrvale tõstetud - samal ajal laaditi teisi kotte 1-2-3 lennuki peale ja minu oma konutas seal kõrval niisama. Ei tea, vaatame millal nad selle üles leiavad.
Aga kui ei leia - mis siis saab? Kas mulle kompenseeritakse kogu varaline ja hingeline kahju? Vaevalt.
Ja muide, mõnus on ikka üle pika aja kodust rannajoont vaadata.
(kusjuures, panin tähele, et mõned varasemad postitused said aasta 2006 kuupäevadega. Oh seda hajameelsust, ei tasu ikka ajas niipalju ette rutata.)
Kusjuures, omast arust ma nägin seda veel Frankfurdi lennuväljal, meie lennuki ratta najale toetatuna. Millegipärast oli ta natuke kõrvale tõstetud - samal ajal laaditi teisi kotte 1-2-3 lennuki peale ja minu oma konutas seal kõrval niisama. Ei tea, vaatame millal nad selle üles leiavad.
Aga kui ei leia - mis siis saab? Kas mulle kompenseeritakse kogu varaline ja hingeline kahju? Vaevalt.
Ja muide, mõnus on ikka üle pika aja kodust rannajoont vaadata.
(kusjuures, panin tähele, et mõned varasemad postitused said aasta 2006 kuupäevadega. Oh seda hajameelsust, ei tasu ikka ajas niipalju ette rutata.)
23. august 2005.a. 6.52. Frankfurdi lennujaam.
Istun Goethe kohvikus, 50m Riyadh'i lennu väljumiskoridorist, õlu ees ja kirjutan koodi. Kolm nädalat pole ühtegi joovastavat jooki saanud, lõpuks ometi. Mõnus. :-)
"Lahedad" on ikka need lennud, mis väljuvad öösel ja jõuavad siis varahommikul sihtkohta. Lennuk tõusis 01.05 Riyadh'ist õhku ja maandus umbes kolmveerand seitse. Nagu ikka, magada korralikult ei saanud. Samuti ei ole korralikult magada saanud paaril varasemal ööl. Ei tea, närvipingest vast - lõpus läksid tööülesanded juba päris hoogsaks. Ja ega minu lahkumisega see veel ei lõpe - Ando jäi veel pooleteiseks nädalaks sinna ja mina toetan teda nüüd kaugelt. Kuna meil on VPN ühendus olemas, siis on see mõnes mõttes minu jaoks isegi parem - seal kontoris istudes oli ikka segavaid elemente oluliselt rohkem - pidevalt pidi kellelegi aru andma töö staatusest. Ja mingi hetk tõsteti võrgu turvalisust nii korralikult, et Tartu kontori kohtvõrguga üle VPNi enam ühendust ei saanud - selleks pidi ootama, kuni õhtul hotelli jõudsid, siis sai täie rinnaga tööd teha :-)
Nüüd istun siin lennujaamas nagu "uppunud kukk", või midagi sarnast. Lend Tallinnasse on alles pool kaks - nii mõnedki tunnid on vaja surnuks lüüa. Kui ma sellise ajaskeemi üle nördimust avaldasin, lohutas Ando mind, et mul on veel vedanud. Varem olid nad tavaliselt lennanud läbi Londoni ja Dubai - kokkuvõttes umbes 24h mööda erinevaid lennujaamu. Selle kõrval on minu 12 tundi juba päris talutav.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik võõrad kultuurid on mõnes mõttes sarnased - alguses harjumatu ja hirmutav, hiljem harjud ära ja võibolla hakkad isegi puudust tundma. Mitte et ma nüüd Saudi "rõõmudest" puudust tunneksin - ehkki ilm oli vahelduse mõttes päris mõnus :-) Aga kogu aeg selises kliimavööndis elada - pigem mitte. Kuulasin rõõmuga, kuidas piloot ütles maandumise alustamisel, et sihtkohas on 16 kraadi sooja - lõpuks ometi kodune kliima. Ja vaatasin huviga, kuidas minu kõrval istuv lõunamaisem mees näost kahvatuks tõmbus ja küsis minu käest igaks juhuks üle - kas ta kuulis ikka õieti?
Järgmiste reisideni, vahepeal lõbutseme Baltikumis. :-)
"Lahedad" on ikka need lennud, mis väljuvad öösel ja jõuavad siis varahommikul sihtkohta. Lennuk tõusis 01.05 Riyadh'ist õhku ja maandus umbes kolmveerand seitse. Nagu ikka, magada korralikult ei saanud. Samuti ei ole korralikult magada saanud paaril varasemal ööl. Ei tea, närvipingest vast - lõpus läksid tööülesanded juba päris hoogsaks. Ja ega minu lahkumisega see veel ei lõpe - Ando jäi veel pooleteiseks nädalaks sinna ja mina toetan teda nüüd kaugelt. Kuna meil on VPN ühendus olemas, siis on see mõnes mõttes minu jaoks isegi parem - seal kontoris istudes oli ikka segavaid elemente oluliselt rohkem - pidevalt pidi kellelegi aru andma töö staatusest. Ja mingi hetk tõsteti võrgu turvalisust nii korralikult, et Tartu kontori kohtvõrguga üle VPNi enam ühendust ei saanud - selleks pidi ootama, kuni õhtul hotelli jõudsid, siis sai täie rinnaga tööd teha :-)
Nüüd istun siin lennujaamas nagu "uppunud kukk", või midagi sarnast. Lend Tallinnasse on alles pool kaks - nii mõnedki tunnid on vaja surnuks lüüa. Kui ma sellise ajaskeemi üle nördimust avaldasin, lohutas Ando mind, et mul on veel vedanud. Varem olid nad tavaliselt lennanud läbi Londoni ja Dubai - kokkuvõttes umbes 24h mööda erinevaid lennujaamu. Selle kõrval on minu 12 tundi juba päris talutav.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kõik võõrad kultuurid on mõnes mõttes sarnased - alguses harjumatu ja hirmutav, hiljem harjud ära ja võibolla hakkad isegi puudust tundma. Mitte et ma nüüd Saudi "rõõmudest" puudust tunneksin - ehkki ilm oli vahelduse mõttes päris mõnus :-) Aga kogu aeg selises kliimavööndis elada - pigem mitte. Kuulasin rõõmuga, kuidas piloot ütles maandumise alustamisel, et sihtkohas on 16 kraadi sooja - lõpuks ometi kodune kliima. Ja vaatasin huviga, kuidas minu kõrval istuv lõunamaisem mees näost kahvatuks tõmbus ja küsis minu käest igaks juhuks üle - kas ta kuulis ikka õieti?
Järgmiste reisideni, vahepeal lõbutseme Baltikumis. :-)
Thursday, August 18, 2005
Jaagu artikkel EE's ja Ando blogi
Seoses sellega, et eelmise nädala Eesti Ekspressis ilmus Jaagu artikkel Saudi Araabiast, leidsin ka Ando blogi üles, Saudi teemalise - oleme siin juba kaks nädalat olnud ja mina ei ole oma blogi maininud ega tema enda oma. Tagasihoidlikud eestlased. :-)
Vaatame, millal ta minu blogi üles leiab :-P
Vaatame, millal ta minu blogi üles leiab :-P
Tuesday, August 16, 2005
Friday, August 12, 2005
12. august 2006.a. 13:39. Nädavavahetus.
Täna saab siin olemisest nädal täis. Hetkel on Eestis küll reede, kuid meil siin juba pühapäev. Nimelt on araablastel nädalapäevad ka nihkes - nädal algab laupäeval ja lõpeb reedel.
Viimastel päevadel on tööd rohkem olnud ja on olnud vähem mahti blögida, oma osa on siin ilmselt ka lihtsalt laiskusel.
Mõned kommentaarid seosed araablaste suhtlusstiiliga. Ekstreemsõnad on neil tööalases suhtluses eriti lemmikud, näiteks: urgent, important, ASAP; siia lisada veel omadussõnu nagu extremely, very jne.
Veel on neil suur soov olla asjadega igal ajal kursis - pidevalt tuleb neile saata staatus report'e, soovitatavalt iga tunni tagant ja viies eri eksemplaris. Ok, see oli nüüd liialdus, kuid siiski asjakohane liialdus :-). Isegi kui sa oled neile selle report'i saatnud, siis küsivad nad kogu selle info kindlasti üle sinu käest isiklikult, kui nad lähikonnas juhtuvad olema. Ei ole kindel, kui palju nad neid report'e üldse loevad. Ja küsimise puhul tundub ka, et neile on tähtsam see küsimise ja vastamise protsess, kui selle käigus vahetatav informatsioon. Ükspäev oli just juhtum, kus üks mees tuli küsima staatust. Ando küsis vastu, et mille staatust ta teada soovib? Selle peale oli vastus: uh-oh, staatust, noh, üldiselt. :-)
Siis natuke kohalikke uudiseid, ArabNews'ist :-)
Utoopiline projekt - lugejakiri mingi varasema uudise kohta. Nimelt on valitsus otsustanud, et tuleks luua eriotstarbeline fond, kuhu patustanud valitsusametnikud saaksid oma liigse amoraalse tulu tagastada. Et kui oled näiteks altkäemaksu võtnud, siis võid oma südametunnistuse puhastamiseks selle sinna fondi kanda. Lahe idee, kas pole? :-)
Ehitamise stiil on neil ka lahe:
Tänavatel torkab silma, et seal kus meil on teedel tavaliselt triibud/jooned - sõiduradade eraldamiseks, ülekäigurajad, jne - on neil metallist "junnid". Meil on ka aeg-ajalt neid metallist junne lisatud, eriti asulavälistel teedel kuid neil on see igal pool, maalitud joonte asemel. Jooned on vist ka kunagi olnud, kuid need on ilmselt maha kulunud. Ei tea, kas nad on need metallist vidinad sinna pannud, kuna nad ei viitsi triipe maailida? Eriti veel sellise kuuma ilmaga. Või triibud selles kliimas lihtsalt ei püsi? Või panid nad need alguses Saudi kombe kohaselt "kuna me võime seda omale lubada" ja hiljem vaatasid, et "ah, mis seal ikka, ei ole neid triipe niiväga vajagi".
Viimastel päevadel on tööd rohkem olnud ja on olnud vähem mahti blögida, oma osa on siin ilmselt ka lihtsalt laiskusel.
Mõned kommentaarid seosed araablaste suhtlusstiiliga. Ekstreemsõnad on neil tööalases suhtluses eriti lemmikud, näiteks: urgent, important, ASAP; siia lisada veel omadussõnu nagu extremely, very jne.
Veel on neil suur soov olla asjadega igal ajal kursis - pidevalt tuleb neile saata staatus report'e, soovitatavalt iga tunni tagant ja viies eri eksemplaris. Ok, see oli nüüd liialdus, kuid siiski asjakohane liialdus :-). Isegi kui sa oled neile selle report'i saatnud, siis küsivad nad kogu selle info kindlasti üle sinu käest isiklikult, kui nad lähikonnas juhtuvad olema. Ei ole kindel, kui palju nad neid report'e üldse loevad. Ja küsimise puhul tundub ka, et neile on tähtsam see küsimise ja vastamise protsess, kui selle käigus vahetatav informatsioon. Ükspäev oli just juhtum, kus üks mees tuli küsima staatust. Ando küsis vastu, et mille staatust ta teada soovib? Selle peale oli vastus: uh-oh, staatust, noh, üldiselt. :-)
Siis natuke kohalikke uudiseid, ArabNews'ist :-)
Utoopiline projekt - lugejakiri mingi varasema uudise kohta. Nimelt on valitsus otsustanud, et tuleks luua eriotstarbeline fond, kuhu patustanud valitsusametnikud saaksid oma liigse amoraalse tulu tagastada. Et kui oled näiteks altkäemaksu võtnud, siis võid oma südametunnistuse puhastamiseks selle sinna fondi kanda. Lahe idee, kas pole? :-)
Ehitamise stiil on neil ka lahe:
- ehitamine kipub neil siin väga kaua aega võtma - Ando tõi näite, kus üks lähedalasuv maja on juba aasta algusest peale töös olnud, ilma, et oleks toimunud silmaga nähtavaid muudatusi. Arvaks, et ehk on mehe ehitamisest loobunud, kuid ei - iga päev ikka mingi liigutamine toimub. Ju naudivad protsessi :-)
- vanade majade uueks tegemisel tundub olevat neil siin selline reegel, et lõhume vana maani maha ja ehitame siis uue. Ei mingit olemasoleva karkassi renoveerimist või nii. Ei tea, kas see on Saudide laristav ellusuhtumine või on kõik need vanad majad nii kehvasti ehitatud, et ei ole mingit mõtet neid renoveerima hakata.
Tänavatel torkab silma, et seal kus meil on teedel tavaliselt triibud/jooned - sõiduradade eraldamiseks, ülekäigurajad, jne - on neil metallist "junnid". Meil on ka aeg-ajalt neid metallist junne lisatud, eriti asulavälistel teedel kuid neil on see igal pool, maalitud joonte asemel. Jooned on vist ka kunagi olnud, kuid need on ilmselt maha kulunud. Ei tea, kas nad on need metallist vidinad sinna pannud, kuna nad ei viitsi triipe maailida? Eriti veel sellise kuuma ilmaga. Või triibud selles kliimas lihtsalt ei püsi? Või panid nad need alguses Saudi kombe kohaselt "kuna me võime seda omale lubada" ja hiljem vaatasid, et "ah, mis seal ikka, ei ole neid triipe niiväga vajagi".
Sunday, August 07, 2005
7. august 2006.a. 18:34. Esimene korralik tööpäev.
Täna oli siis võimalik juba enam-vähem tööd teha. Hommik algas kahe koosolekuga ja söödeti ette hunnik asju, mida me servast ka tegema hakkasime. Need, mida me kohapeal lahendada saame lahendasime täna enam-vähem ära. Ülejäänud on juba tõsisemad tükid ja vajavad Eestis ilmselt lisaarendust - nende puhul jääb meie põhiliseks ülesandeks see lähteülesanne püstitada ja pärast valmis tükk tööle panna kohapeal. Nende asjadeni veel ei jõudnudki, mille pärast me tegelikult siia tulime, kuid homme vast jõuab.
Karim meile SIM kaarte jätkuvalt ei suutnud hankida, kuid Ando arvas, et see on ehk isegi hea - muidu ta muudkui helistaks meile iga paari tunni tagant ja küsiks "kuidas läheb". :-)
Enamus kohalikke arvavad millegipärast, et ma olen Jaaguga väga sarnane (muide, Jaagu nimi on siin suupäraselt Jack'iks moondunud) - ilmselt samal põhjusel, mille pärast meie arvame, et enamus araablasi on väga sarnased.
Söömas käisime seekord nn. "eestlaste kohvikus" - Ando ja Jaak nimetasid selle sedasi, kuna nad tavatsesid seal söömas käia. Päris hää söök oli - supp ja salat. Eile proovisime araabiapärasemat kööki ja too oli ikka natuke "omapärasem".
Kuna tegemist on uue operaatoriga ja kõik süsteemid on veel natuke sissetöötamise järgus, siis on kohal väga palju eri süsteemide paigaldusinimesi (nagu meiegi). Ja kuna see kamp on suhteliselt suure voolavusega, siis on töökohtadega pidev jama - kliendi kontorisse saabudes on esimesed kaks ülesannet:
Saime oma laua palvenurga kõrvale ja võib nentida, et kontoris palveaegadest väga kinni ei peeta - päeva jooksul nägin ainult ühte selli, kes seal vahepeal käis.
Täna linna peale lonkima ei lähe - jõudsime suht hilja hotelli (päikeseloojangu palvus juba käib!) ja varsti läheb pimedaks. Teeme parem hotellis tööd. Netiühendus on siin niikuinii parem kui kontoris.
Homme on juba Eestis kah tööpäev, siis on lootust asju natuke kiiremini ka sealpool liigutada.
Karim meile SIM kaarte jätkuvalt ei suutnud hankida, kuid Ando arvas, et see on ehk isegi hea - muidu ta muudkui helistaks meile iga paari tunni tagant ja küsiks "kuidas läheb". :-)
Enamus kohalikke arvavad millegipärast, et ma olen Jaaguga väga sarnane (muide, Jaagu nimi on siin suupäraselt Jack'iks moondunud) - ilmselt samal põhjusel, mille pärast meie arvame, et enamus araablasi on väga sarnased.
Söömas käisime seekord nn. "eestlaste kohvikus" - Ando ja Jaak nimetasid selle sedasi, kuna nad tavatsesid seal söömas käia. Päris hää söök oli - supp ja salat. Eile proovisime araabiapärasemat kööki ja too oli ikka natuke "omapärasem".
Kuna tegemist on uue operaatoriga ja kõik süsteemid on veel natuke sissetöötamise järgus, siis on kohal väga palju eri süsteemide paigaldusinimesi (nagu meiegi). Ja kuna see kamp on suhteliselt suure voolavusega, siis on töökohtadega pidev jama - kliendi kontorisse saabudes on esimesed kaks ülesannet:
- leida omale töö tegemiseks lauanurgake
- leida omale istumiseks tool
Saime oma laua palvenurga kõrvale ja võib nentida, et kontoris palveaegadest väga kinni ei peeta - päeva jooksul nägin ainult ühte selli, kes seal vahepeal käis.
Täna linna peale lonkima ei lähe - jõudsime suht hilja hotelli (päikeseloojangu palvus juba käib!) ja varsti läheb pimedaks. Teeme parem hotellis tööd. Netiühendus on siin niikuinii parem kui kontoris.
Homme on juba Eestis kah tööpäev, siis on lootust asju natuke kiiremini ka sealpool liigutada.
Saturday, August 06, 2005
riyadh - palmid
riyadh - palmid
Originally uploaded by nemecec.
panin nüüd flickrisse mõned pildid üles. palju neid ei ole, kuid palju ei ole ju vajagi :-P
kõiki siia ei hakka toppima, kes soovib, see võib ise minna ja vaadata flickr'is.
riyadh - kõik peo peal!
riyadh - kõik peo peal!
Originally uploaded by nemecec.
Sihukese vahva kunstiteose leidsime mingilt suvaliselt kõrvaltänavalt.
Kõik vaatamisväärsused on peal! :-)
riyadh - vaade Ando toa aknast
riyadh - vaade Ando toa aknast
Originally uploaded by nemecec.
see laheda kujuga pilvelõhkuja on Kingdom Tower - nimi on
kõlav, kuid muidu kõigest büroohoone.
6. august 2006.a. 17:32. Tagasi hotellis.
Karim muidugi ei suutnud meile neid kohalikke numbreid/SIMme tekitada ja nii me kontorist lahkusimegi. Kuna lahkusime päris vara ja väljas on veel valge, siis otsustasime valget aega kasulikult kasutada ja minna linna peale lonkima. Just nimelt lonkima ja mitte vaatamisväärsusi vaatama, sest vaatamisväärsusi siin eriti ei ole.
6. august 2006.a. 20:17. Lonkimast tagasi.
Oehh, päris mõnus on jälle olla jahedas ruumis ja toolis jalgu puhata. Üle kahe tunni mööda seda kõrbkuiva linna jalutada ei ole naljaasi. Nüüd jalad tulitavad ja suure varba peale on tekkinud hiiglaslik vesivill. Ja kõige imelikum on see, et see ei ole tekkinud mitte varba alla, vaid külje peale. Vesivillid - salapärased ja müstilised.
Mõned tähelepanekud linna pealt
Jalutamisel võtsime eesmärgiks käia ära Riyadh'i vana "sümboli" - veetorni - juures. Lähemale jõudes avastasime, et veetorn on ümbritsetud vinge pargiga - uskumatu oaas keset seda krõbedat kõrbelinna. Ja ka uskumatult suur - niipalju kui meie nägime oli see vähemalt 3x3 (ruut)kvartali suurune. Kui lähemalt uurida, siis oli oaasi saladus ka nähtav - mööda maapinda jooksid umbes 15 sentimeetriste vahedega peenikesed kastmisjuhtmed. Park oli korraliku aiaga ümbritsetud ja sildi pealt võisime lugeda, et esiteks on ta täna suletud ja teiseks, isegi kui ta oleks avatud, oleks ta avatud ainult /peredele/. Ei tea, kas /pere/ all mõeldi siin jälle ainult naisi ja lapsi või võivad mehed ka seal käia.
Täna püüan siia ka mõned pildid läbi flickr.com'i üles visata.
6. august 2006.a. 20:17. Lonkimast tagasi.
Oehh, päris mõnus on jälle olla jahedas ruumis ja toolis jalgu puhata. Üle kahe tunni mööda seda kõrbkuiva linna jalutada ei ole naljaasi. Nüüd jalad tulitavad ja suure varba peale on tekkinud hiiglaslik vesivill. Ja kõige imelikum on see, et see ei ole tekkinud mitte varba alla, vaid külje peale. Vesivillid - salapärased ja müstilised.
Mõned tähelepanekud linna pealt
- hulkuvaid loomi praktiliselt ei ole, kui on, siis kassid. Koeri ei kusagil. Huvitav, kas neil on midagi koerte vastu. Või on sellel mingi seos egiptlaste kassikummardamise kombega. Ei tea. Ja ei tea kas hulkuvate loomade vähesus on tingitud sellest, et need kaua vastu ei pea sellises kliimas?
- jalakäijate valgusfoorid reeglina ei tööta. Heal juhul töötab ainult punane tuli. Olen kahe päeva jooksul näinud ühte valgusfoori, kus põles roheline. Sellest tegin kohe pilti ka :-)
- saudide teedeehituse kombed on kummalised - tundub, nagu oleksid nad suure hurraaga hästi palju teid valmis teinud ja siis avastanud, et ei, nii palju ei ole siiski hea. Ja siis osad teed betoonblokkidega ära blokeerinud. Või on sellel jälle mingid turvakaalutlused - mine võta kinni.
Jalutamisel võtsime eesmärgiks käia ära Riyadh'i vana "sümboli" - veetorni - juures. Lähemale jõudes avastasime, et veetorn on ümbritsetud vinge pargiga - uskumatu oaas keset seda krõbedat kõrbelinna. Ja ka uskumatult suur - niipalju kui meie nägime oli see vähemalt 3x3 (ruut)kvartali suurune. Kui lähemalt uurida, siis oli oaasi saladus ka nähtav - mööda maapinda jooksid umbes 15 sentimeetriste vahedega peenikesed kastmisjuhtmed. Park oli korraliku aiaga ümbritsetud ja sildi pealt võisime lugeda, et esiteks on ta täna suletud ja teiseks, isegi kui ta oleks avatud, oleks ta avatud ainult /peredele/. Ei tea, kas /pere/ all mõeldi siin jälle ainult naisi ja lapsi või võivad mehed ka seal käia.
Täna püüan siia ka mõned pildid läbi flickr.com'i üles visata.
6. august 2006.a. 16:41. Ikka kontoris.
Karim saabus lõpuks (pidime ju 13.30 kliendi juurde minema) ja teatas, et täna siiski kliendi juurde ei lähe, läheme homme hommikul. Selleks, et tänane päev päris vett vedama ei läheks, käis Ando talle pinda, et ta vähemalt meile kohalikud numbrid sebiks. Lubas tegeleda, kuid kell on juba palju - 17.30 laseme kontorist jalga. Puhtalt millisekundite küsimus, nagu Ando väljendas. :-) Mina austalt öeldes ei usu, et me täna enam need numbrid saame.
6. august 2006.a. 13:19.
Söömas käidud. Püüdsime küll arvestada palvuse lõpuajaga, kuid jõudsime ikkagi liiga vara - kõik söögikohad olid veel kinni. Tänu sellele sai mahti natuke ka lihtsalt inimesi jälgida. Naisi väga palju ei näe, domineerivad mehed. Ando sõnul pidid naised rohkem õhtu poole välja tulema, siis kui poed lahti. Poed on lõunase palvuse sellele järgneva palvuse vahel (täna 15.27) lihtsalt kinni. Ja söögikohtades on alati vähemalt sümboolne meeste ja naiste eristamine. Isegi kui tegemist on n.ö. kiirsöögiputkaga, siis on seal putka ees väike teisaldatav vahesein ja ühele poole seina on märgitud reeglina /singles/ (loe: mehed) ja teisele poole /family/ (loe: naised).
Tänaval kõndides on taksojuhid hüperaktiivsed - kohe kui kusagilt büroohoonest või poest väljud, siis peatab mõni takso kinni lootuses, et ehk tuled peale. Ja mitte ainult, isegi tänaval kõndides võtavad nad hoogu maha ja vaatavad hoolitsevalt, ega sa järsku peale ei taha tulla.
Nüüd ootame, kas poole kahene kokkulepe Karim'iga ka vett peab.
Tänaval kõndides on taksojuhid hüperaktiivsed - kohe kui kusagilt büroohoonest või poest väljud, siis peatab mõni takso kinni lootuses, et ehk tuled peale. Ja mitte ainult, isegi tänaval kõndides võtavad nad hoogu maha ja vaatavad hoolitsevalt, ega sa järsku peale ei taha tulla.
Nüüd ootame, kas poole kahene kokkulepe Karim'iga ka vett peab.
6. august 2006.a. 11:27.
Päev algas paljulubavalt. Kui olime jõudnud oma partnerite kontorisse, siis selgus, et meie põhilised kontaktisikud Claes ja Abdullah on puhkusel. Kuid, no worries - Claesi asendab Karim. Sättisime end kontoris sisse, täiesti tööpäeva tunne on, kõik on asjalikud. Natuke imelik mõelda, et samal ajal on Euroopas sügav puhkepäev - nädalavahetus ikkagi. Siin on aga uue nädala esimene tööpäev.
Karim lubas tänaseks kokku leppida kohtumise kliendiga, et siis meie poolt ette võetavad tööd läbi arutada. Kuna Karim meile ühtegi täpset kellaaega ei öelnud, siis ennustas Ando, et see kohtumine ei pruugi sugugi mitte täna juhtuda. Rusikareegel pidi olema see, et kui öeldakse täpne kellaaeg, siis võib loota, et sellest peetakse kinni - nii umbes tunniajase hilinemisega. Ja kui kellaaega ei öelda, siis ei saa milleski kindel olla.
Umbes tund aega hiljem Karim teatabki, et kohtumine toimub hoopis homme hommikul. Kuid täna saame vähemalt minna ja ennast kliendi juures sisse sättida. Leppisime kokku, et läheme sinna koos Karimiga, kell 13.30. Eks me näe.
Lõunasöögile minek. See ei ole niisama, et lihtsalt lähed sööma. Esiteks võtad tänase lehe ja uurid palveaegu - palveajaks pannakse kõik poed ja muud teenindusasutused kinni, seega ei ole mõtet palveajal sööma minna. Ja kuna palveajad varieeruvad koos päikesetõusu ja -loojangu aja muutusega, siis tuleb üle kontrollida täpne aeg. Täna on näiteks lõunane palve kell 12.00, seega otsustasime sööma minna umbes 12.30, selleks ajaks peaks palve läbi olema küll.
Karim lubas tänaseks kokku leppida kohtumise kliendiga, et siis meie poolt ette võetavad tööd läbi arutada. Kuna Karim meile ühtegi täpset kellaaega ei öelnud, siis ennustas Ando, et see kohtumine ei pruugi sugugi mitte täna juhtuda. Rusikareegel pidi olema see, et kui öeldakse täpne kellaaeg, siis võib loota, et sellest peetakse kinni - nii umbes tunniajase hilinemisega. Ja kui kellaaega ei öelda, siis ei saa milleski kindel olla.
Umbes tund aega hiljem Karim teatabki, et kohtumine toimub hoopis homme hommikul. Kuid täna saame vähemalt minna ja ennast kliendi juures sisse sättida. Leppisime kokku, et läheme sinna koos Karimiga, kell 13.30. Eks me näe.
Lõunasöögile minek. See ei ole niisama, et lihtsalt lähed sööma. Esiteks võtad tänase lehe ja uurid palveaegu - palveajaks pannakse kõik poed ja muud teenindusasutused kinni, seega ei ole mõtet palveajal sööma minna. Ja kuna palveajad varieeruvad koos päikesetõusu ja -loojangu aja muutusega, siis tuleb üle kontrollida täpne aeg. Täna on näiteks lõunane palve kell 12.00, seega otsustasime sööma minna umbes 12.30, selleks ajaks peaks palve läbi olema küll.
Friday, August 05, 2005
5. august 2006.a. 18.59. Riyadh InterContinental hotell.
Kuna hotell asub siseministeeriumi kõrval, siis tuleb kõigepealt läbida siseministeeriumi lähiümbruse turvakontroll. Hotelli juures on juba järgmine kontroll.
Ilmselt pommiautode peatamise eesmärgil ei saa otse hooga hotelli treppi sõita, vaid tuleb läbida betoonplokkidest ehitatud omamoodi slaalomirada. Vigursõidu alguses vaadatakse veel ka kapoti alla - ei saa küll täpselt aru, milleks see kasulik on - sama hästi võiks ma ju pommi pagasiruumi või auto alla panna. Ju neil on siis julgem tunne. Või lihtsalt igav, arvab Ando.
Hotell on kena - tuba on umbes sama suur nagu minu korter Tartus :-). Samas on huvitavate kohtade pealt kokku hoitud - näiteks korrustevaheliste treppide juures on korruste numbrid spray'ga seina peale lastud. Ilmselt siis kõik sõidavad liftiga ja trepist keegi ei käi - neid korrusenumbreid näevad inimesed ainult tulekahju korral ja siis on neil ilmselt suva.
Väga vara läheb pimedaks - tuppa jõudes on veel valge, kuid loojang on puhtalt minutite küsimus. Aknast paistab siseministeeriumi hoone, millest ei tohi pilti teha. Selle peale tegin kähku kohe pildi ära. Kui Ando ja Gerri eelmine kord siin käisid, siis tegid nad sellest tänava peal pilti ja kohe oli politsei jaol ja alustas ülekuulamist - miks ja kus ja kellega. Lõpuks lasid ikka tulema, kuid kaamerast pidi pildid ära kustutama. Ando telefonist ei taibanud nad neid aga kustutada.
Kuna check-in'i käigus teatati meile, et hommikusööki meil hinna sees ei ole, siis otsustame Andoga poodi minna, et natuke toidukraami hankida. ~300 kroonine hommikusöögi hind kipub isu pealt ära ajama. Poodi läheme jala ja olgugi, et päike on juba loojunud on leitsak ikkagi üsna ebameeldiv. Kõige tipuks puhub veel väga kuiv ja kuum tuul, ilmselt mingi laheda nimega kõrbetuul - minul kippusid silmad ära kuivama. Umbes selline tunne, nagu puhuks soojapuhur kogu aeg näkku. Muidu on linn nagu linn ikka - majad ja autod :-). Ainult jalakäijaid ei ole praktiliselt üldse näha - kütus on nii odav, et peaaegu kõik sõidavad autoga. Ja selle peale kui Gerri ja Ando kord jala kontorist hotelli kõndisid vaadati üsna imelikult. Ilmselt siis ei ole kombeks jala kõndida, eriti veel eurooplastel.
Poes oli lõbus vahejuhtum sellega, et kaardimakse tsheki allkirjastamisel keerutasin ma seda tshekki ikka üsna tükk aega käes - esiteks ei saanud täpselt aru, mis pidi selle üldse peaks ette võtma ja teiseks ei suutnud seda allkirja kohta tuvastada. Lõpuks siiski leidsin ka paar pisikest ladina tähestiku numbrit ja panin selle järgi üles-alla suuna paika. Ja siis nägin juba ka paari joont, mille vahele ma lõpuks oma harkjalad ka sirgeldasin.
Ilmselt pommiautode peatamise eesmärgil ei saa otse hooga hotelli treppi sõita, vaid tuleb läbida betoonplokkidest ehitatud omamoodi slaalomirada. Vigursõidu alguses vaadatakse veel ka kapoti alla - ei saa küll täpselt aru, milleks see kasulik on - sama hästi võiks ma ju pommi pagasiruumi või auto alla panna. Ju neil on siis julgem tunne. Või lihtsalt igav, arvab Ando.
Hotell on kena - tuba on umbes sama suur nagu minu korter Tartus :-). Samas on huvitavate kohtade pealt kokku hoitud - näiteks korrustevaheliste treppide juures on korruste numbrid spray'ga seina peale lastud. Ilmselt siis kõik sõidavad liftiga ja trepist keegi ei käi - neid korrusenumbreid näevad inimesed ainult tulekahju korral ja siis on neil ilmselt suva.
Väga vara läheb pimedaks - tuppa jõudes on veel valge, kuid loojang on puhtalt minutite küsimus. Aknast paistab siseministeeriumi hoone, millest ei tohi pilti teha. Selle peale tegin kähku kohe pildi ära. Kui Ando ja Gerri eelmine kord siin käisid, siis tegid nad sellest tänava peal pilti ja kohe oli politsei jaol ja alustas ülekuulamist - miks ja kus ja kellega. Lõpuks lasid ikka tulema, kuid kaamerast pidi pildid ära kustutama. Ando telefonist ei taibanud nad neid aga kustutada.
Kuna check-in'i käigus teatati meile, et hommikusööki meil hinna sees ei ole, siis otsustame Andoga poodi minna, et natuke toidukraami hankida. ~300 kroonine hommikusöögi hind kipub isu pealt ära ajama. Poodi läheme jala ja olgugi, et päike on juba loojunud on leitsak ikkagi üsna ebameeldiv. Kõige tipuks puhub veel väga kuiv ja kuum tuul, ilmselt mingi laheda nimega kõrbetuul - minul kippusid silmad ära kuivama. Umbes selline tunne, nagu puhuks soojapuhur kogu aeg näkku. Muidu on linn nagu linn ikka - majad ja autod :-). Ainult jalakäijaid ei ole praktiliselt üldse näha - kütus on nii odav, et peaaegu kõik sõidavad autoga. Ja selle peale kui Gerri ja Ando kord jala kontorist hotelli kõndisid vaadati üsna imelikult. Ilmselt siis ei ole kombeks jala kõndida, eriti veel eurooplastel.
Poes oli lõbus vahejuhtum sellega, et kaardimakse tsheki allkirjastamisel keerutasin ma seda tshekki ikka üsna tükk aega käes - esiteks ei saanud täpselt aru, mis pidi selle üldse peaks ette võtma ja teiseks ei suutnud seda allkirja kohta tuvastada. Lõpuks siiski leidsin ka paar pisikest ladina tähestiku numbrit ja panin selle järgi üles-alla suuna paika. Ja siis nägin juba ka paari joont, mille vahele ma lõpuks oma harkjalad ka sirgeldasin.
5. august 2006.a. 17.38. Riyadh'i lennujaam.
Astun lennukist jahedast kabiinist välja ja vastu lööb täielik leitsak. Nagu oleks sauna astunud. Lennujaama hoonesse sisenedes temperatuur jälle normaliseerub.
Täidame Andoga maalesisenemise blanketid, nagu ennemuistsel ajal SuurBritanniasse sisenemisel. Passikontroll on valutu ja pagasi saame kätte. Edasi tuleb see kontroll, kus vaadatakse, et ega sul mingeid ebaseaduslikke vidinaid kaasas ei ole. Nagu näiteks alkosh ja narkootikumid. Muide, narkoveo eest karistatakse surmanuhtlusega. Muidugi arvab läbivalgustaja mees, et minu kotis on kindlasti midagi kahtlast. Õnneks teeb puistamise tööd teine mees ja tema vaatab ainult korraks kotti sisse, sobrab natuke ja arvab, et kärab küll. Seega on viimane kadalipp läbitud ja oleme ametlikult Saudi Araabia pinnal.
Meie kontaktisik on vastas ja viskab meid hotelli ära.
Täidame Andoga maalesisenemise blanketid, nagu ennemuistsel ajal SuurBritanniasse sisenemisel. Passikontroll on valutu ja pagasi saame kätte. Edasi tuleb see kontroll, kus vaadatakse, et ega sul mingeid ebaseaduslikke vidinaid kaasas ei ole. Nagu näiteks alkosh ja narkootikumid. Muide, narkoveo eest karistatakse surmanuhtlusega. Muidugi arvab läbivalgustaja mees, et minu kotis on kindlasti midagi kahtlast. Õnneks teeb puistamise tööd teine mees ja tema vaatab ainult korraks kotti sisse, sobrab natuke ja arvab, et kärab küll. Seega on viimane kadalipp läbitud ja oleme ametlikult Saudi Araabia pinnal.
Meie kontaktisik on vastas ja viskab meid hotelli ära.
5. august 2006.a. 12.00 - 17.25. Teel Frankfurdist Riyadh'i.
Umbes viis ja pool tundi sõitu - sain ühe oma kahest raamatust peaaegu läbi loetud.
Ja Lufthansa jätkuvalt ei koonerda joogiga - hoolimata sellest, et vähemalt pooled reisijatest on moslemid ja alkoshi ei tarbi. Aga temperatuuriga hoitakse küll kokku - salongis on temperatuur päris madal ja minu paljad varbad hakkavad päris külmetama. Õnneks on igaleühele antud ka tekk, mis on küll nii õhuke, et sooja eriti ei anna. Kuid vähemalt on tahe. Padi anti kah.
Väike vahepala, reeglid Saudi Araabiasse sisse pääsemisel:
Ja Lufthansa jätkuvalt ei koonerda joogiga - hoolimata sellest, et vähemalt pooled reisijatest on moslemid ja alkoshi ei tarbi. Aga temperatuuriga hoitakse küll kokku - salongis on temperatuur päris madal ja minu paljad varbad hakkavad päris külmetama. Õnneks on igaleühele antud ka tekk, mis on küll nii õhuke, et sooja eriti ei anna. Kuid vähemalt on tahe. Padi anti kah.
Väike vahepala, reeglid Saudi Araabiasse sisse pääsemisel:
- viisa antakse ainult töö või palverännaku eesmärgil. Turistid ainult erandjuhtumitel.
- koos viisataotlusega allkirjastad mingi paberi, millega kinnitad, et allud kõigile kohalikele seadustele ja ei too kaasa alkoholi. Kuid tood alkoholi, siis võib sind oodata vanglakaristus või surmanuhtlus. Ja kohalikele reeglitele allumine tähendab ilmselt ka seda, et poodud saada on küllalt lihtne.
- avalik pildistamine on taunitud või lausa keelatud. Ostsin pisema fotoka.
- tänaval ja äriruumides ei ole viisakas käia shortside ja/või t-särgiga. Värskendasin garderoobi, oligi juba aeg. :-)
- sisse ei tohi tuua ühtegi muud religioosset kirjadust peale islami ja ka mitte ühtegi muud religioosset sümbolit (ristid, jne), isegi mitte isikliku ehtena.
- kõik karistused on avalikud - näiteks avalik pea eemaldamine :-)
5. august 2006.a. 10.03. Frankfurti lennujaam.
Püüame teha check-in'i. Kuivõrd klienditeenindajate juurde on ilmatu pikk järjekord, siis otsustan kõigepealt proovida läbi automaadi check-in'i teha.
Automaat saadab pikalt - minge ikka klienditeenindajate jutule. Ilmselt on Saudi Araabia piisavalt eksootiline sihtkoht, et automaat selleks check-in'iks ei kõlba. Heakene küll, kobime järjekorda.
Meie ees järjekorras seisab üks vanem Saksa härrasmees, kes näeb välja üsna koomiline - peas on sihuke rahvatantsija kaabu, selle alt turritamas hõredad juuksed, seljas ka mingi rahvariide sarnane hõlst ja jalas need rahvatantsijate pooletoobised püksid. Ise kargab üsna neurootiliselt ringi. Kloun.
Check-in tehtud, kobime ootesaali. Erinevates araabia ürpides selle hakkab juba tihedamini kohtama.
Automaat saadab pikalt - minge ikka klienditeenindajate jutule. Ilmselt on Saudi Araabia piisavalt eksootiline sihtkoht, et automaat selleks check-in'iks ei kõlba. Heakene küll, kobime järjekorda.
Meie ees järjekorras seisab üks vanem Saksa härrasmees, kes näeb välja üsna koomiline - peas on sihuke rahvatantsija kaabu, selle alt turritamas hõredad juuksed, seljas ka mingi rahvariide sarnane hõlst ja jalas need rahvatantsijate pooletoobised püksid. Ise kargab üsna neurootiliselt ringi. Kloun.
Check-in tehtud, kobime ootesaali. Erinevates araabia ürpides selle hakkab juba tihedamini kohtama.
Thursday, August 04, 2005
4. august 2005.a. 19.36. Frankfurti lennujaam.
Lufthansa kohta võib hea sõnaga mainida seda, et vähemalt joogiga nad ei koonerda - pidevalt jooksevad lennusaatjad edasi tagasi erinevate joogivitriinidega. Ja isegi söök oli soe ja enam-vähem söödav.
Maandusime - aeglustusrada tundus olevat samast ajajärgust nagu Saksa sõjavangide poolt ehitatud Peterburi maantee kõige hullem lõik (Pirita jõe ja Maardu vahel). Euroopa suuruselt teine lennuväli võiks siiski natuke korralikum olla. Passikontrollis võis tõdeda, et rõõm on olla eurooplane - üks hooletu pilk minu ID kaardi peale ja võibki juba edasi astuda.
Hotell on kohe lennujaama ja Ühendriikide sõjaväebaasi kõrval, kuid selle tulemusena linnast kaugel. Mitte, et seal linnas midagi väga vaadata oleks, kuid otsustame Andoga siiski pilgu peale heita, eriti kuivõrd hotellis niisama kuivada ka ei viitsi. Linna tuleb minna rongiga. Tagasi lennujaama ja püüame leida õiget kohta, kust väljuvad rongid linna poole. Kui lõpuks süsteemist aru saame, siis võib nentida, et selles peitub küll oma loogika, kuid intuitiivsusega see just ei hiilga. Teeme kesklinnale ringi peale, joome ühe kohustusliku õlle ja nendime, et on ikka suhteliselt mõttetu linn küll.
Tagasi hotelli ja tuttu.
Maandusime - aeglustusrada tundus olevat samast ajajärgust nagu Saksa sõjavangide poolt ehitatud Peterburi maantee kõige hullem lõik (Pirita jõe ja Maardu vahel). Euroopa suuruselt teine lennuväli võiks siiski natuke korralikum olla. Passikontrollis võis tõdeda, et rõõm on olla eurooplane - üks hooletu pilk minu ID kaardi peale ja võibki juba edasi astuda.
Hotell on kohe lennujaama ja Ühendriikide sõjaväebaasi kõrval, kuid selle tulemusena linnast kaugel. Mitte, et seal linnas midagi väga vaadata oleks, kuid otsustame Andoga siiski pilgu peale heita, eriti kuivõrd hotellis niisama kuivada ka ei viitsi. Linna tuleb minna rongiga. Tagasi lennujaama ja püüame leida õiget kohta, kust väljuvad rongid linna poole. Kui lõpuks süsteemist aru saame, siis võib nentida, et selles peitub küll oma loogika, kuid intuitiivsusega see just ei hiilga. Teeme kesklinnale ringi peale, joome ühe kohustusliku õlle ja nendime, et on ikka suhteliselt mõttetu linn küll.
Tagasi hotelli ja tuttu.
4. august, 2005.a. 15.48. Tallinna lennujaam.
Saabun varaselt check-in'i ja loodan ootesaalis veel viimased tööasjad ära ajada. Unineti Wifi leviala ikkagi. Levi on küll suurepärane, kuid, võta näpust - võrku ei saa, kuna peale SMSiga salasõna tellimist vastussõnumit ei saabu. Püüan helistada klienditeenindusse, selgub, et klienditeeninduse number ei ole kasutusel. Pean pisut aru ja eemaldan numbri algusest üleliigse nulli - mõttetu unineti veebileht, nullid eemaldati ju juba üle aasta tagasi. Helistan klienditeenindusse ja teavitan neid kõigepealt sellest, et nende telefoninumber on vale. Kuna tegemist on Elisa klienditeenindusega, siis annab päris tükk aega seletada, et mis number ja kus see ikkagi on. Ok, sellega ühele poole saanud, selgitan talle ka oma põhimuret - sõnumid ei jõua emt'i sõnumikeskusest unineti teenuseni (nimelt ei tule ka delivery receipt'i vastuseks). Võtab minu telefoninumbri ja lubab nende tehnikuid probleemist teavitada. Võin kihla vedada, et selleks ajaks, kui nad selle vea eemaldavad ei ole mul seda wifi ühenduse salasõna enam vaja - kuid kümme krooni teenisid nad ikkagi. Hea äri.
Tund aega hiljem.
Saabus siiski see va SMS ja sain isegi netti. Kuid enam midagi asjalikku ikka teha ei jõua, lennule boardimine juba käib.
Tund aega hiljem.
Saabus siiski see va SMS ja sain isegi netti. Kuid enam midagi asjalikku ikka teha ei jõua, lennule boardimine juba käib.
Wednesday, August 03, 2005
3. august, 2005.a. 19.49. Tiigi tänava korter, Tartus.
Olen lõpetanud musta pesu kottitoppimise ja kõikvõimalike digitaalsete lisaseadmete läpakakotti pakkimise. Seisan nüüd keset kööki ja püüan omale võimalikult kähku viimaseid toiduvarusid kõhtu pigistada. Kolmeks nädalaks ei saa ju siia midagi hallitama jätta. Olen juba jõudnud nahka pista viimased pasteedileivad, kui avastan külmkapist märkimisväärse koguse vaarikaid ja mustsõstraid. Elina vanemad maalt tõid paar päeva tagasi, kõige paremate soovidega. Hetkel aga kirun neid häid soove mõttes, kuna kolme nädalat need marjad kindlasti vastu ei pea. Kaalun kähku erinevaid variante - kõik marjad kohe nahka pista või kaasa võtta ja nendega hiljem tegeleda. Kolmas variant käib ka peast läbi, kuid viskan selle kiiresti peast välja - heade soovide toojaid ei saa ju lihtsalt prügikasti kallata!
Kuid see ei ole nii lihtne - prügikasti idee on ennast ise edasi arendama hakanud. Ehhki ma ei kaalu seda varianti enam tõsiselt on minu peas siiski hakanud uitama mõtted inimeste veidra käitumise üle - kui ma need marjad nüüd vaikselt ära viskaksin, siis ju ei juhtuks midagi. Head soovid jääksid ikka headeks soovideks ja minul oleks ka lihtsam oma olukorda lahendada.
Kuid see selleks - otsustan kompromissi kasuks - söön vaarikad kohe ära ja mustsõstrad jäävad hilisemaks. Alustan supilusikaga vaarikate kugistamist ja mõtlen samas endamisi, ega mul sellest poolekilosest vaarikapommist järsku hiljem mingeid kõhuhädasid ei teki. Kugistan edasi. Viimased lusikatäied meenutavad mulle juba natuke hirmufaktori tegelaste nägusid, kui nad on sunnitud mingeid jälkusi sööma. Kuidagi ei ole seda mõnusat vaarikate nautimise tunnet. Vaatan kella ja nendin, et poole üheksase bussi peale ilmselt ei jõua.
3. august, 2005.a. 23.14. Tallinn, 184 km hiljem.
Surnuaed on juba pime.
Kuid see ei ole nii lihtne - prügikasti idee on ennast ise edasi arendama hakanud. Ehhki ma ei kaalu seda varianti enam tõsiselt on minu peas siiski hakanud uitama mõtted inimeste veidra käitumise üle - kui ma need marjad nüüd vaikselt ära viskaksin, siis ju ei juhtuks midagi. Head soovid jääksid ikka headeks soovideks ja minul oleks ka lihtsam oma olukorda lahendada.
Kuid see selleks - otsustan kompromissi kasuks - söön vaarikad kohe ära ja mustsõstrad jäävad hilisemaks. Alustan supilusikaga vaarikate kugistamist ja mõtlen samas endamisi, ega mul sellest poolekilosest vaarikapommist järsku hiljem mingeid kõhuhädasid ei teki. Kugistan edasi. Viimased lusikatäied meenutavad mulle juba natuke hirmufaktori tegelaste nägusid, kui nad on sunnitud mingeid jälkusi sööma. Kuidagi ei ole seda mõnusat vaarikate nautimise tunnet. Vaatan kella ja nendin, et poole üheksase bussi peale ilmselt ei jõua.
3. august, 2005.a. 23.14. Tallinn, 184 km hiljem.
Surnuaed on juba pime.
Monday, August 01, 2005
heads up!
As summer is full of different kinds of activities, things have been slow in this blog.
Anyway, now a small update:
Anyway, now a small update:
- living in Tartu now, 100% - quite nice to be away from all the noise of Tallinn
- student status is in progress - gave my papers to Tartu University, they now have to see if they have enough free places. Will know by the end of August.
- motorcycle course still not finished. Finished the school tests, but I still need to take the official test and an emergency aid course. I have been postponing those two, as there has been a plan to go on my first business trip in my new position. However, the plan has been dragging quite some time due to visa issues. Most probably I'll manage to finish that course in September.
- progress at the new workplace has been very nice. I finally can do the things I want to do without too much internal politics. And on Wednesday I'm going on my first business trip - to Saudi Arabia, for three weeks. :-)
Subscribe to:
Posts (Atom)