Monday, November 28, 2005

hullumeelne liiklus

Seoses esimese tööpäevaga oli põhjust täna autoga mööda linna ringi sõita. Õnneks ei pidanud ise juhtima. Mõned tähelepanekud:
  • aktiivsema õigus - märke ja liikluseeskirju ei peeta oluliseks, tihti ei peeta ka valgusfoori punasest tulest kinni. Ainuke, kes liiklust natukenegi ohjeldada suudab on elav politseinik. Selle tulemusena on valgusfoorid suhteliselt harvad nähtused ja politseinikke näeb ristmikel tihedamini kui foore. Tööpuudus jälle väheneb :-)
  • piiks-piiks - igal võimalikul juhul tuleb siin liikluses anda signaali. Seda nii kiirendamisel, ristmiku ületamisel, pööret tehes, rida vahetades kui ka kõigil ülejäänud juhtumitel. Selle tulemusena saadab igasugu liiklemist lakkamatu tuututamine. Ja reeglina siin suunatuld ei näidata, osadel autodel/bussidel ei ole suunatulesid üldse olemas. Välised tahavaatepeeglid on ka reeglina kas maha sõidetud, ise küljest kruvitud või on juba tehases paigaldamata jäetud. Vähemalt pidurituled on enamusel olemas ja ka töötavad :-)
  • kui vähegi võimalik, siis istu autos taga - eesistudes tekkis mul korduvalt tahtmine roolist haarata, et mõne jalakäija elu päästa :-)
Kõike seda silmas pidades on päris meeldiv fakt see, et autojuhi koos autoga rentimine üheks päevaks maksab umbes 200-300 EEKu.

esimesed muljed indiast

Kliima on mõnus - astudes lennuki pealt maha on mõnus eestimaa suve tunne, temperatuur on umbes 25-28 kraadi, päike sirab ja õhuniiskus ei märjuta väga. Kohe hakkavad ka eksootilisemad elamused - kõik rahvas aetakse bussi, mis meenutab oma mehaanika ja viimistlustaseme poolest vanu "häid" nõuka-aegseid kolhoosibusse (me nimetasime neid hellitavalt "kurgikärudeks" :-)).
Aga tõeline üllatus saabub siis, kui buss peatub - oleme läbinud kõigest 50 meetrit. Selle maa oleks jala ilmselt kiiremini läbinud. Passikontroll on küllaltki valutu - minu ja Elina ametnik on sedavõrd kidakeelne, et ei õnnestu tema käest ühtegi sõna välja pigistada. Bürokraatia on neil aga tasemel - selleks, et meid riiki lasta paugutab mees oma templiga umbes kümme templit eri paberitele ja klammerdab ühe neist ka meile passi, otse viisa kõrvale. Vaatasin küll omajagu imestunud ja tsipa hukkamõistva pilguga seda Eesti Vabariigi passi rüvetamist, kuid noh, mis teha. Vähemalt on lootust, et väljasõidul see klammerdatud koletis eemaldatakse.
Hoolimata meie maalitud kujutluspiltidest saime oma pagasi kätte ilma suuremate viperdusteta - ei pidanudki meeleheitlikult üliagarate pakikandjatega võitlema. Ja juba võiski sammud seada lennujaama välisukse poole. Hmm, kuid midagi oleks nagu puudu? Ahjaa, kohalikud tugrikud on vahest suureks abiks. Jaamahoones on valuutavahetuskioske küll mitmeid, kuid mingi kummalise või vähem kummalise juhuse tahtel töötab neist ainult üks. Järjekord on umbes 15 inimest ja liigub teokiirusel.

Seoses järjekordadega tuleb meelde tähelepanek Londoni lennujaamast ja lennukist - indialaste teine rahvussport tundub olevat järjekorras seismine. Niipea kui avaneb võimalus moodustada järjekord, seda nad kindlasti ka teevad - näiteks Londoni lennujaama ootesaalis anti mingil hetkel natuke lootust, et kohe-kohe hakatakse lennukisse laskma. Selle peale võtsid enamus inimesi kohe järjekorda - ja seal nad siis seisid järgmised pool tundi, suletud uste taga. Teine kord oli lennukist väljumisega - sel puhul ütleb isegi mitte-indialaste närv kiiresti üles ja nad soovivad vähemalt veerand tundi vahekäigus seista - kuid indialased olid minu meelest eriti innukad selles osas. Ja hetkel viimane kogemus oli selles bussis, mis meid 50 meetrit sõidutas. Seal tuli selgelt esile veel üks indialaste totter omadus, mis eelpoolmainitud järjekorralembust mõnuga täiendab - omadus bussi jõudes kohe seisma jääda ukse juurde, blokeerides kõigi ülejäänute sissepääsu. Selle tulemusena tekib muidugi jälle üks mõnus järjekord :-)

Ja mis puutub indialaste esimesse rahvussporti, siis see on loomulikult kriket. Seda illustreerib väga ilmekalt see, et umbes 60'st hotellis nähtavast telekanalist on umbes 15 pühendatud just sellele vahvale spordialale. Ja kriketit ilmestab vana hea prantsuse ütlemine: "Prantslased arvavad, et elu on mäng - inglased arvavad, et kriket on mäng" :-)

See selleks, loobume üsna pea järjekorras seismisest ja läheme selle riski peale välja, et hotelli bronnis kirjas olnud /airport pick-up included/ vastab tõele. Mäng vääris küünlaid ja õues ootas meid vahva tahmakarva sell koos meie nimedega. Sel ajal kui mees läks parklast autot tooma asub meid ründama üks paljasvarbuline väike laps, eesmärgiga meie käest kätte saada mõni rahatäht. Peale meie hoolsaid selgitusi teemal /meil ei ole sularaha/ lausub too, et tal suva, võõramaa raha sobib ka. Lappame taskud läbi ja ei suuda leida ainumastki kodumaa pangatähte. Väikemees ei jäta jonni - midagi peaks meil siiski olema. Kahjuks oleme me siiski piisavalt jäärapäised ja väsinud, et ei jaksa temaga vaielda ja ütleme talle viisakalt, et meie oleme tema jaoks paras ajaraisk - otsigu omale natuke varakamad "kunded". Põnni see jätkuvalt ei heiduta ja nüüd rakendab meie pihta oma varuplaani - lihtsalt vaatab oma suurte pruunide silmadega otsa - no ausõna, kui oleks midagi anda, siis annaks. Õnneks on sel ajal juba saabunud ka meie auto ja me põgeneme autosse. Hoolimata sellest, et ta meie käest midagi ei saanud on poss väga lahke - avab autouksi ja ei ole üldse väga löödud sellest, et ta sedapuhku kahjumiga äri tegi. Hea meelega oleks talle midagi andnud.

Autosse ronides avastab Taavi kõigi üllatuseks, et ta on sattunud juhi kohale - kuna India on endine Inglise koloonia, siis on ka liiklus vasakpoolne ja autodel roolid valel pool. Kiire vangerdus ja sõit võib alata.

Tähelepanekud teelt hotelli:
  • lehmad on kõikjal - ikkagi pühad loomad. Ja kohati võib neid tabada prügi söömast.
  • prügi on kõikjal - ilmselt kolkata siiski väärib tiitlit /maailma kõige räpasem linn/
  • liiklus on hullumeelne - kõik signaalitavad vahetpidamata, kõikidesse autodesse on sisse topitud kahekordne lubatud inimeste arv, maniakid mopeedidel, ülimalt roostes rikshad...
  • elu keeb... - inimesed pesevad tee ääres pesu, motoristid rahuldavad oma loodusega ühinemise vajadust otse tee ääres...
  • ...ja loodus rõkkab - hommikul üles ärgates on selline tunne, nagu elaks mõne loomaaia troopikamajas. Eriti suur on kontrast võrreldes Araabia poolsaare kõrberiikidega - seal nad küll püüavad naftarahade ja veepumpade abil omale loodust osta, kuid kliima teeb ikkagi oma töö ja lõpptulemus on ikka üsna pingutatud. Siin tuleb kõik loomulikult ja sulgedes silmad võib kujutleda, et oled osaline mõnes "Animal Planet"i dzhunglifilmis :-)

Lõpetuseks: meil on siin +27 kraadi sooja, Eestis on -4 ja lumi maas :-P

Thursday, November 24, 2005

on the road again...

Time to turn the heat up on this blog again :-)

After serious visa issues we are finally departing for Kolkata/Calcutta (India) on Saturday.
As usual, we are flying through London - makes some real sense to fly all the way to London and then back, almost exactly the same way.

We'll be staying for 2-3 months there, so we'll have plenty of time to see if the rumours are true that Kolkata is the dirtiest city in the world. :-)


Stay tuned! ;-)